TAGATUBA | Kaotaks riigikogus kulutšekkide esitamise? Ei saa, valimised lähenevad
Nii ütleb üks parlamendi liige, kui „Tagatuba“ temalt kulutšekkide esitamise otstarbekuse kohta uurib. Ta teeb sama ettepaneku, mis õiguskantsler – tšekimajandus lõpetada. Enda nime all ei soovi rahvasaadik seda lauset öelda, sest kolleegid võiksid pahaseks saada.
Ometi oleks tšekimajanduse kaotamine otstarbekas ainuüksi sellepärast, et riigikogu liige saaks tegeleda sellega, milleks ta on parlamenti valitud – tööga. Ja mõnel võib olla ehk raske uskuda, ent ka ühegi prokuröri suu ei lähe naerule, kui tema lauale lükatakse kellegi kuluhüvitise võimaliku väärkasutusega seotud toimik.
Möldri juhtum tõi päevakorda
14. aprillil arutas riigikogu õiguskantsler Ülle Madise ettepanekut anda nõusolek riigikogu liikmelt Tõnis Möldrilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Teatavasti riigikogu selleks rohelist tuld ei näidanud. Vastates riigikogu liikme Madis Kallase küsimusele, võttis õiguskantsler Madise kõnepuldis jutuks kuluhüvitise temaatika. Selle, millest poliitikud isekeskis küll räägivad, kuid mille kohta valijate kaotuse hirmus mõistlikku otsust teha ei julge.
„Ma saan öelda üksnes seda, mida on riigikogul võimalik teha, kui te soovite seda olukorda muuta. Riigikogul on õigus näiteks need tšekipõhised kuluhüvitised asendada esindustasu, palgatõusu või sellise kuluhüvitisega, mida riigikogu liige kasutab oma südametunnistuse ja riigikogu enese eetikareeglite järgi,“ ütles õiguskantsler Madise. Ta möönis, et eetika üle võidakse küll naerda, kuid tema ei naera. „See siin on Eesti rahvaesindus, mina, austatud rahvaesindajad, pean teist kõikidest väga lugu. Mina usaldan teid, ma loodan, et ka teised. Mina arvan, et enamik inimesi Eestis ja ka enamik riigikogu liikmeid soovib käituda eetiliselt, nii et asjad oleksid õiged ja paistaksid õiged. Nii et see on üks võimalus see tšekimajandus lõpetada. Ka selle tšekimajanduse asutas riigikogu ise ajutistel populistlikel kaalutlustel, kui mälu mind ei peta,“ ütles Madise.
Riigikogu liikmete kuluhüvitised muudeti 2003. aastal tšekipõhiseks ajal, kui poliitikat pidi puhastama Res Publica lubatud „uus poliitika“ – seesama, mis tõotas lõpetada rahva raha mõttetu raiskamise. Ka riigikogu enda 2003. aasta meediakajastuse analüüs märgib, et tähelepanu rahvasaadikute auto- ja korterikuludele võimendas toonase nn uue poliitika partei valimislubadus. Nii asendatigi varasem 20% fikseeritud esinduskulu süsteemiga, kus rahvasaadik peab iga tööga seotud kulu tšekkidega ära tõendama.
Ka 2007. aastal kaaluti dokumentide esitamise kohustuse kaotamist, ent lõpuks jäeti senine kord alles. Tulemuseks on süsteem, mis pidi näitama rangemat kontrolli, kuid mõjub praeguseks pigem piinliku ja ajale jalgu jäänud tšekimajandusena – seda enam, et ministritele maksab riik samal ajal endiselt 20% ametipalgast esinduskuludeks ilma sellise aruandluskohustuseta.
Kes on majoneesi ostnud?
Samal ajal käivad ajakirjanikud kord kvartalis kõik tšekid üle – ehk on keegi majoneesi ostnud, kellegi teise õigusabikulu tasunud või autosse kütust tankinud, samal ajal kui rahvasaadik ise on hoopis parlamendi kõnepuldis. Mõni esile toodud juhtumitest on tõesti eetikaga vastuolus ning seetõttu pole ka imestada, kui staažikas poliitik ja riigikogu endine esimees Eiki Nestor juhib tähelepanu, et just seetõttu poleks mõistlik tšekimajandust lõpetada. „Reeglina on need inimesed, kellest nelja aasta jooksul muud ei kuulegi – mis ta seal riigikogus üldse muud teinud on, kui oma kulusid esitanud. Tšekkide esitamise eelis ongi, et inimesed saavad eetilisel pinnal teada, kelle nad sinna valisid,“ põhjendas Nestor.
Ometi tunnistavad paljud poliitikud, et kogu see tšekimajandus on piinlik. Ka neile, kes pea üldse seadusega ette nähtud kuluhüvitist ei kasuta. Riigikogu liige peaks tegelema sellega, milleks ta valitud on ehk seaduste loomisega, ning õiguskaitseorganid olulisemate, raskemate, tõsisemate kuritegude uurimisega. Kuid viimati mainitud on sunnitud tegelema ka kuluhüvitistega, sest parlament on ise seaduse teinud ning prokuratuur peab seda täitma. Seega, nagu Ülle Madise ütles: riigikogu võimuses on otsustada, millised teod on karistatavad.
„Kui mina veel ülikoolis käisin – möönan, et see oli ammu –, olid meil väga head karistusõiguse ja kriminaalmenetluse õppejõud. Väga palju sellest, mida minule tollal seal õpetati ja mis mulle ka meelde jäi, täna kahjuks enam ei kehti. Kuritegudena käsitletakse ka selliseid tegusid, mille puhul oleks vanasti lihtsalt pandud avalikku häbiposti ja palutud tagasi maksta või mida oleks menetletud tsiviilkohtumenetluses või mis oleksid olnud väärteod. Miskipärast on mindud seda teed, et riik paneb oma väljaõpetatud politseiametnike, kaitsepolitseiametnike, prokuröride, kohtunike, teie, ka minu kolleegide ja minu töötunnid selle alla, et me tegeleme jõulukaartidega, kütuse tankimisega või riigikogu liikme õigusabi kuludega. Teie võimuses on teha teistsugune otsus. Ma ei saa siin süüdistada ka prokuratuuri, sest prokuratuur peab täitma seadust, ja kui on kuritegu, siis seadus on jätkuvalt selline, et temal tuleb see kriminaalmenetlus algatada. Meenutan ka seda, et õige sageli on nõnda, et tehakse prokuratuurile kuriteoteade, ja kui nad on seisukohal, et asja ei ole, saavad pahandada. Riigikogu võimuses on karistusõigus uuesti piiritleda tegudega, mis on päriselt ka klassikalises mõttes kuritegudena käsitletavad,“ ütles Madise.
Kui riigi peaprokurör Astrid Asi käis tänavu 20. jaanuaril riigikogu õiguskomisjonis, juhtis temagi seal muu hulgas tähelepanu varavastase kuriteoga seotud kahju alammäärale. Nimelt on selleks 2015. aastast kehtestatud 200 eurot, kuid praeguseks on selle summa väärtus võrreldes kümne aasta taguse ajaga hoopis teine. Asi tõi õiguskomisjonis esile, et alammäär vääriks ülevaatamist, et kõikide varavastaste tegude puhul ei peaks algatama kriminaalmenetlust. Asi märkis, et see haakub tegelikult ka riigikogu liikmete esindustasuga, mis võiks tema ettepanekul olla senise tšekimajanduse asemel fikseeritud protsendina.
Arutatakse ainult summat
Kaks õigusteaduse asjatundjat on oma hinnangu öelnud ning eks rahvasaadikud on ka isekeskis tšekimajanduse kaotamist arutanud. Avalikultki on parlament aeg-ajalt kuluhüvitiste temaatikat vaaginud, kuid äärmisel juhul arutanud selle vähendamist. Praegune riigikogu koosseis otsustas kuluhüvitist vähendada 30%-lt 25%-le ametipalgast. Muudatus hakkas kehtima möödunud aasta 1. jaanuarist ning Keskerakond ja Isamaa selle poolt ei olnud.
Isamaa aseesimees Riina Solman põhjendas toona, et nemad on küll nõus kuluhüvitist vähendama, kuid seisavad kaugemalt pärit rahvasaadikute huvide eest. Keskerakonna fraktsiooni juht Lauri Laats põhjendas aga, et kogu riigikogu esimehe Lauri Hussari (E200) algatatud protsess on puhas populism, sest kuluhüvitise kärpega just üleliia palju raha kokku ei hoia (arvutuslikult 400 000 eurot aastas), küll aga tuleks Laatsi sõnul märgatav kokkuhoid sellest, kui siduda riigikogulaste palk nende sisulise tööpanusega.
Arutledes aga nüüd Madise öeldu üle, leiab sotsiaaldemokraatide esimees ja fraktsiooni juht Lauri Läänemets, et sellisel kujul tuleks süsteem ära lõpetada. Ta põhjendab, et lõppkokkuvõttes on peaaegu võimatu lõpuni reguleerida, kust läheb piir riigikogu liikme töö, valimiskampaania või muu tegevuse vahel. „Seda me põhiseaduskomisjonis hiljuti arutasime ka,“ ütles Läänemets.
Läänemets tõi näiteks, et riigikogu liikmete telefonikõnede või arvete kulu hüvitatakse, aga kui mõni rahvasaadik on vahepeal helistanud vanaemale, siis see pole riigikogu liikme töö. „Kogu süsteem kubiseb kaheti mõistetavatest kohtadest, kuid asi peaks olema üheti mõistetav – must ja valge ning rohkem toone pole,“ ütles Läänemets, kelle endagi suhtes on kuluhüvitise võimaliku väärkasutamise tõttu kriminaalmenetlus algatatud.
Põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi (E200) sõnul pole komisjonis siiski arutelusid peetud ning temal endal puudub selge seisukoht. „Mul oli möödunud aastal kolm visiiti ja enamik kuluhüvitisest läkski nende sõitude peale,“ tõi Kiviberg enda puhul näite. „Tšekkide kaotamise korral võib aga juhtuda see, et kulutatavad summad hakkavad kasvama – praegu ei kasuta kõik saadikud hüvitisi nullini ära,“ tõi Kiviberg esile.
Kui „Tagatuba“ pärast Ülle Madise sõnavõttu riigikogus Laatsilt uuris, kas nüüd võiks ehk tšekimajanduse kaotada, vastas keskfraktsiooni juht, et ideaalis peaks kogu hüvitiste ja esindustasude süsteem olema ühetaoline. Laats viitas sellele, et erinevalt riigikogu liikmetest ei pea ministrid ja mitu teist kõrget riigiametnikku – peaprokurör, riigikohtu esimees, õiguskantsler, riigikontrolör, riigisekretär, aga ka president – oma esinduskulu tšekkidega tõendama. Neile makstakse iga kuu ametipalga kõrval 20% ametipalgast esinduskuluks, ilma et kehtiv kord nõuaks kuludokumente või sisulist aruandlust. „Otsustaks siis nii, et kas kõigile lahtine või kõigile kinnine süsteem. Miskipärast räägitakse aga alati riigikogu liikmete kuluhüvitisest,“ nentis Laats. „Need,“ lisas Laats, „on tehtud selleks, et saaksime oma tööd teha. Aga kui mõni riigikogu liige eksib, on ajakirjanikel jälle „tore“ vaadata, kes kui palju kütust on tankinud, ning kirjutabki tšekile juurde oma arvamuse, kas see on hea või halb.“
Läänemets seevastu leidis, et sarnane süsteem nagu ministritel ei pruugi riigikogu liikmete puhul kõige parem mõte olla. Ta selgitas, et näiteks Tallinnast pärit parlamendiliikmel transpordikulu ei teki, küll on aga palju suurem transpordikulu Valga- või Võrumaa rahvasaadikul. „Siis oleks ühtede puhul tegemist palgalisa, teiste puhul aga transpordi hüvitamisega,“ tõi Läänemets esile ühe kitsaskoha. Või näiteks koolide külla kutsumine, mille kulu samuti hüvitatakse. Tallinna rahvasaadik kutsub külla mõne pealinna kooli ja kulu tal sellest ei teki. Kui Võrumaa rahvasaadik kutsub aga bussitäie lapsi ekskursioonile ja maksab kinni nende transpordi, siis väga palju tal kuluhüvitisest üle ei jäägi. „Ehk oleks mõistlik vähendada kuluhüvitist, ent kui maakonda visiidile minnakse või kaugemalt külalisi kutsutakse, siis hüvitataks see kuidagi teisiti,“ pakkus Läänemets ühe idee välja.
Järgmise koosseisu otsus?
Reformierakonna fraktsiooni juht Õnne Pillak ütles, et selle peaksid riigikogu kõik fraktsioonid koos otsustama. „Mitte sellele koosseisule, mitte iseendale, aga see peaks olema järgmiste koosseisude ühine otsus, mis pidi minnakse,“ leidis Pillak.
Pillak möönis, et tšekimajandust on bürokraatia mõttes palju ning iga kuu paberitega ringi jooksmine pole jätkusuutlik. „Aga tegu on avaliku rahaga ja mingisugune kontroll või ülevaade kasutamise läbipaistvusest peaks olema. Seda ma ka õigeks ei pea, et sellest saaks palgalisa,“ ütles Pillak.
Isamaa esimehe Urmas Reinsalu sõnul pole Isamaa tšekimajanduse lõpetamist eraldivõetuna arutanud. „Aga kui reeglid on kehtestatud, tuleb neid täita. Eraldivõetud kuluna on see sümboolse kaaluga, aga valitsemiskulusid laiemalt tuleb kokku tõmmata,“ ütles Reinsalu. Riigikogu Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder lisas, et konsensust pole saavutatud mitme koosseisu ajal. Arvamusi on erinevaid ja kõik saavad aru, et praegune seadus on halb. „Mitte ebamugavuse suhtes tšekke esitada, aga näeme erinevaid tõlgendusi,“ märkis Seeder.
Ka riigikogu aseesimees ja EKRE fraktsiooni liige Arvo Aller tõdes, et head lahendust nagunii pole. Aller täpsustas, et praegune koosseis ei saa endale midagi teha, kui siis järgmisele koosseisule ning õigluse mõttes võiks tõesti määrata kindla esinduskulu protsendi või kogu asja üldse lõpetada.
Nimelt on EKRE mitmel korral tõstatanud küsimuse kuluhüvitiste maksmine lõpetamiseks. Vastav eelnõu esitati nii 2015. kui ka 2023. aastal. Aller ütles, et EKRE fraktsiooni liikmed ikka kasutavad kuluhüvitist, kuna seadusega on see lubatud. „Välja arvatud Siim Pohlak, tema ei kasuta sentigi,“ täpsustas Aller. Ta lisas ka, et kaugemalt pärit rahvasaadikud saavad kuluhüvitiste abil kompenseerida transpordikulutusi. Aga ka Aller on seda meelt, et tuleks kas kuluhüvitiste süsteem üldse ära lõpetada või kindel esinduskulu protsent määrata.
Rahvsaadikud möönsid, et enne valimisi – ükskõik, kuidas keegi ka arvab – riigikogu liikmete kuludega seotud otsuseid tegema aga ei hakata. „Isegi kui erinevad fraktsioonid omavahel räägivad, et praegust süsteemi tuleks muuta, siis kui need kõige kõvemad rääkijad näevad, et valijate silmis saab populaarsust võita ainult nii, et hüvitisi vähendada, unustavad nad muu,“ tõdes Pillak. Lisaks on tema hinnangul Eestis kuluhüvitistest palju olulisemaid küsimusi, millega tuleks tegeleda. „Minu jaoks isiklikult on see veidi teisejärguline küsimus, kas raha kasutamine on avalik või ei – mul pole midagi varjata. Aga peavalu tekitab see bürokraatia pool,“ tunnistas Pillak.
Läänemetsa sõnul pole kuluhüvitise temaatika küll põhimõtteline, vaid pigem töökorralduslik asi, ent ta nõustus, et enne valimisi pole erakondadel tõesti valmidust seda muuta. „Olen seda küsinud teistelt rahvasaadikutelt,“ ütles Läänemets. Laatski tõdes, et poliitilist konsensust kuluhüvitiste süsteemi muutmiseks pole ja tõenäoliselt seda ka ei leia. Ja kui leitaks, siis ilmselt kompromissina: kui raha jääb esinduskuluks, siis summat vähendatakse. See aga ilmselt riigikogu liikmetele ei meeldiks. „Aga teeks ära miinimumi ning viiks süsteemi vähemalt selliseks, et riigikogu kantselei teeb tahtmatult kuluhüvitise kasutamise osas eksinud rahvasaadikule taotluse ja inimene maksab vastava summa tagasi. Halduskuluna pole kuluhüvitise pisisummade võimaliku väärkasutuse osas kriminaalmenetluse algatamine proportsionaalne,“ sõnas Laats.
Paraku ei õnnestunud „Tagatoal“ kokku arvutada, kui palju riigikogu kantselei inimtööjõudu ja raha vabaneb muudeks tegevusteks, kui riigikogu liikmed tšekkide esitamise kohustusest vabastataks. Riigikogu kantselei pressiosakonnast viidati, et kuluhüvitistega on kantseleis seotud mitu inimest nii finantsosakonnast, majandusosakonnast kui ka näiteks fraktsioonide sekretariaatidest, kuid kellelegi neist ei ole see põhitöö. Kuluhüvitistega puutuvad nad kokku eri aegadel ja eri mahus. „Kuluhüvitistele keskenduvat detailset koormuse või töötundide analüüsi ei ole kantseleis tehtud ega ole praegu plaanis ka teha,“ ütles riigikogu kantselei kommunikatsioonijuht Karin Kangro.
Õiguskantsleri ettepanekuga on keeruline nõustuda. Ühelt poolt on meie piirkonna demokraatlikes riikides olnud tavaks parlamendiliikmete kulu avalik deklareerimine. Transparentsus avalike finatsvahendite kasutamisel on täiesti normaalne praktika kõikjal Põhjamaades (kuhu ka Eesti soovib kuuluda) ning tegelikkuses on just kuludokumentidega kulu tõendamine distsiplineeriv ning paneb kulutajat otstarbekale ja läbipaitvale kulutamisele mõtlema.
Teiselt poolt on just avalikkuse survel riigikogu ise aastatel 2002–2003 vastava muudatuse sisse viinud, kui riigikogu liikme maksuvaba esindustasu muudeti kuluhüvitiseks. Riigikogu vanematekogus on kuluhüvitise nn pimedaks tegemine olnud arutuse all, aga mitte kunagi ei ole see saanud konsensuslikku toetust. Siiani on kehtinud ka tava, et riigikogu liikmete kulusid puudutavaid otsuseid tehakse vaid üksmeelselt. Nii toimiti ka poolteist aastat tagasi, kui riigikogu vähendas solidaarsuskärpe korras kuluhüvitise määra kuuendiku võrra. Lisaks tuleb märkida, et mitme juristi hinnangul ei saa kuluhüvitist pimedaks teha ka põhjusel, et aruande- ja maksuvaba esindustasu võib käsitleda palgalisana ja siin võib tekkida vastuolu põhiseadusega, mis keelab riigikogu liikmetel iseenda palka muuta.
„Ei prokuratuuri ega ühegi prokuröri huvi pole menetleda riigikogu liikme kuluhüvitisega seotud juhtumeid ning uurida neid kriminaalmenetluses. See pole ei institutsiooni ega kellegi isiklik huvi. Vastupidi,“ kinnitas juhtiv riigiprokurör Alar Lehesmets. Tema sõnul oleks prokuröridel hea meel ja ka riigi vaates ainuõige, kui rahvasaadikud saaksid pühendunult keskenduda selle rolli täitmisele, milleks on nad sinna valitud. Seega, nagu ütleb ka Lehesmets, on või vähemalt peaks olema riigikogu liikmete peamine ülesanne ja missioon tegeleda seadusandlusega. „Meie [prokuröride], riigiasutuste ja kodanike huvi on, et nad sellega tegeleksid ega peaks kulutama tarbetult aega enda kui füüsilise isiku kaitsmisele ja ka avalikus meedias mingisugusele kemplusele. Olen veendunud, et suures plaanis pole see ühegi institutsiooni huvi,“ ütles Lehesmets.
Viidates Kert Kingo, Martin Repinski, Kalle Grünthali ja Lauri Läänemetsa kuluhüvitiste uurimistele, ütles Lehesmets, et kõik need on jõudnud prokuratuuri lauale meedia kaudu. „See kinnitab, et prokuratuur ei pea nõiajahti,“ ütles Lehesmets. „Tõnis Möldri juhtumi puhul ei saanud kriminaalasi alguse kuluhüvitise võimalikust väärkasutusest, vaid raskuskese on 10 000 euro suuruse altkäemaksu küsimises,“ ütles Lehesmets.
Ta toetab igati tšekimajanduse kaotamist, viidates, et riigikogu liige ei pea tegelema fiktiivsete arvete esitamisega ja lõpuks mõtlema, mis sinna selgituse reale läheb ja kas see vastab tegelikkusele. „Meil pole riigina vaja sellist probleemi toota,“ leidis riigiprokurör, kelle sõnul saaks riik vabaneva menetlusressursi panustada olulisemate, raskemate ja tõsisemate kuritegude uurimisse.
Lehesmets märkis, et kui see on rahva tahe, et riigikogu liikmetel on kuluhüvitis, siis riik ei peaks siin sekkuma.
Riigikogu Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder pole prokuratuuriga nõus, viidates, et pole siiani nende käekirjast ja seaduse tõlgendamisest aru saanud. „Mingitel juhtudel on nad kriminaalmenetluse kuluhüvitise võimaliku väära kasutamise osas algatanud ja mingitel juhtudel pole. Ma ei saa neist erisustest aru, aga ma möönan, et see on keeruline tõlgendus. Vaevleme aastaid selle käes, aga seni, kuni ebaõnnestunud seadus kehtib, tuleb seda täita,“ ütles Seeder.
Allikas
Nii ütleb üks parlamendi liige, kui „Tagatuba“ temalt kulutšekkide esitamise otstarbekuse kohta uurib. Ta teeb sama ettepaneku, mis õiguskantsler – tšekimajandus lõpetada. Enda nime all ei soovi rahvasaadik seda lauset öelda, sest kolleegid võiksid pahaseks saada.
Ometi oleks tšekimajanduse kaotamine otstarbekas ainuüksi sellepärast, et riigikogu liige saaks tegeleda sellega, milleks ta on parlamenti valitud – tööga. Ja mõnel võib olla ehk raske uskuda, ent ka ühegi prokuröri suu ei lähe naerule, kui tema lauale lükatakse kellegi kuluhüvitise võimaliku väärkasutusega seotud toimik.
Möldri juhtum tõi päevakorda
14. aprillil arutas riigikogu õiguskantsler Ülle Madise ettepanekut anda nõusolek riigikogu liikmelt Tõnis Möldrilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Teatavasti riigikogu selleks rohelist tuld ei näidanud. Vastates riigikogu liikme Madis Kallase küsimusele, võttis õiguskantsler Madise kõnepuldis jutuks kuluhüvitise temaatika. Selle, millest poliitikud isekeskis küll räägivad, kuid mille kohta valijate kaotuse hirmus mõistlikku otsust teha ei julge.
„Ma saan öelda üksnes seda, mida on riigikogul võimalik teha, kui te soovite seda olukorda muuta. Riigikogul on õigus näiteks need tšekipõhised kuluhüvitised asendada esindustasu, palgatõusu või sellise kuluhüvitisega, mida riigikogu liige kasutab oma südametunnistuse ja riigikogu enese eetikareeglite järgi,“ ütles õiguskantsler Madise. Ta möönis, et eetika üle võidakse küll naerda, kuid tema ei naera. „See siin on Eesti rahvaesindus, mina, austatud rahvaesindajad, pean teist kõikidest väga lugu. Mina usaldan teid, ma loodan, et ka teised. Mina arvan, et enamik inimesi Eestis ja ka enamik riigikogu liikmeid soovib käituda eetiliselt, nii et asjad oleksid õiged ja paistaksid õiged. Nii et see on üks võimalus see tšekimajandus lõpetada. Ka selle tšekimajanduse asutas riigikogu ise ajutistel populistlikel kaalutlustel, kui mälu mind ei peta,“ ütles Madise.
Riigikogu liikmete kuluhüvitised muudeti 2003. aastal tšekipõhiseks ajal, kui poliitikat pidi puhastama Res Publica lubatud „uus poliitika“ – seesama, mis tõotas lõpetada rahva raha mõttetu raiskamise. Ka riigikogu enda 2003. aasta meediakajastuse analüüs märgib, et tähelepanu rahvasaadikute auto- ja korterikuludele võimendas toonase nn uue poliitika partei valimislubadus. Nii asendatigi varasem 20% fikseeritud esinduskulu süsteemiga, kus rahvasaadik peab iga tööga seotud kulu tšekkidega ära tõendama.
Ka 2007. aastal kaaluti dokumentide esitamise kohustuse kaotamist, ent lõpuks jäeti senine kord alles. Tulemuseks on süsteem, mis pidi näitama rangemat kontrolli, kuid mõjub praeguseks pigem piinliku ja ajale jalgu jäänud tšekimajandusena – seda enam, et ministritele maksab riik samal ajal endiselt 20% ametipalgast esinduskuludeks ilma sellise aruandluskohustuseta.
Kes on majoneesi ostnud?
Samal ajal käivad ajakirjanikud kord kvartalis kõik tšekid üle – ehk on keegi majoneesi ostnud, kellegi teise õigusabikulu tasunud või autosse kütust tankinud, samal ajal kui rahvasaadik ise on hoopis parlamendi kõnepuldis. Mõni esile toodud juhtumitest on tõesti eetikaga vastuolus ning seetõttu pole ka imestada, kui staažikas poliitik ja riigikogu endine esimees Eiki Nestor juhib tähelepanu, et just seetõttu poleks mõistlik tšekimajandust lõpetada. „Reeglina on need inimesed, kellest nelja aasta jooksul muud ei kuulegi – mis ta seal riigikogus üldse muud teinud on, kui oma kulusid esitanud. Tšekkide esitamise eelis ongi, et inimesed saavad eetilisel pinnal teada, kelle nad sinna valisid,“ põhjendas Nestor.
Ometi tunnistavad paljud poliitikud, et kogu see tšekimajandus on piinlik. Ka neile, kes pea üldse seadusega ette nähtud kuluhüvitist ei kasuta. Riigikogu liige peaks tegelema sellega, milleks ta valitud on ehk seaduste loomisega, ning õiguskaitseorganid olulisemate, raskemate, tõsisemate kuritegude uurimisega. Kuid viimati mainitud on sunnitud tegelema ka kuluhüvitistega, sest parlament on ise seaduse teinud ning prokuratuur peab seda täitma. Seega, nagu Ülle Madise ütles: riigikogu võimuses on otsustada, millised teod on karistatavad.
„Kui mina veel ülikoolis käisin – möönan, et see oli ammu –, olid meil väga head karistusõiguse ja kriminaalmenetluse õppejõud. Väga palju sellest, mida minule tollal seal õpetati ja mis mulle ka meelde jäi, täna kahjuks enam ei kehti. Kuritegudena käsitletakse ka selliseid tegusid, mille puhul oleks vanasti lihtsalt pandud avalikku häbiposti ja palutud tagasi maksta või mida oleks menetletud tsiviilkohtumenetluses või mis oleksid olnud väärteod. Miskipärast on mindud seda teed, et riik paneb oma väljaõpetatud politseiametnike, kaitsepolitseiametnike, prokuröride, kohtunike, teie, ka minu kolleegide ja minu töötunnid selle alla, et me tegeleme jõulukaartidega, kütuse tankimisega või riigikogu liikme õigusabi kuludega. Teie võimuses on teha teistsugune otsus. Ma ei saa siin süüdistada ka prokuratuuri, sest prokuratuur peab täitma seadust, ja kui on kuritegu, siis seadus on jätkuvalt selline, et temal tuleb see kriminaalmenetlus algatada. Meenutan ka seda, et õige sageli on nõnda, et tehakse prokuratuurile kuriteoteade, ja kui nad on seisukohal, et asja ei ole, saavad pahandada. Riigikogu võimuses on karistusõigus uuesti piiritleda tegudega, mis on päriselt ka klassikalises mõttes kuritegudena käsitletavad,“ ütles Madise.
Kui riigi peaprokurör Astrid Asi käis tänavu 20. jaanuaril riigikogu õiguskomisjonis, juhtis temagi seal muu hulgas tähelepanu varavastase kuriteoga seotud kahju alammäärale. Nimelt on selleks 2015. aastast kehtestatud 200 eurot, kuid praeguseks on selle summa väärtus võrreldes kümne aasta taguse ajaga hoopis teine. Asi tõi õiguskomisjonis esile, et alammäär vääriks ülevaatamist, et kõikide varavastaste tegude puhul ei peaks algatama kriminaalmenetlust. Asi märkis, et see haakub tegelikult ka riigikogu liikmete esindustasuga, mis võiks tema ettepanekul olla senise tšekimajanduse asemel fikseeritud protsendina.
Arutatakse ainult summat
Kaks õigusteaduse asjatundjat on oma hinnangu öelnud ning eks rahvasaadikud on ka isekeskis tšekimajanduse kaotamist arutanud. Avalikultki on parlament aeg-ajalt kuluhüvitiste temaatikat vaaginud, kuid äärmisel juhul arutanud selle vähendamist. Praegune riigikogu koosseis otsustas kuluhüvitist vähendada 30%-lt 25%-le ametipalgast. Muudatus hakkas kehtima möödunud aasta 1. jaanuarist ning Keskerakond ja Isamaa selle poolt ei olnud.
Isamaa aseesimees Riina Solman põhjendas toona, et nemad on küll nõus kuluhüvitist vähendama, kuid seisavad kaugemalt pärit rahvasaadikute huvide eest. Keskerakonna fraktsiooni juht Lauri Laats põhjendas aga, et kogu riigikogu esimehe Lauri Hussari (E200) algatatud protsess on puhas populism, sest kuluhüvitise kärpega just üleliia palju raha kokku ei hoia (arvutuslikult 400 000 eurot aastas), küll aga tuleks Laatsi sõnul märgatav kokkuhoid sellest, kui siduda riigikogulaste palk nende sisulise tööpanusega.
Arutledes aga nüüd Madise öeldu üle, leiab sotsiaaldemokraatide esimees ja fraktsiooni juht Lauri Läänemets, et sellisel kujul tuleks süsteem ära lõpetada. Ta põhjendab, et lõppkokkuvõttes on peaaegu võimatu lõpuni reguleerida, kust läheb piir riigikogu liikme töö, valimiskampaania või muu tegevuse vahel. „Seda me põhiseaduskomisjonis hiljuti arutasime ka,“ ütles Läänemets.
Läänemets tõi näiteks, et riigikogu liikmete telefonikõnede või arvete kulu hüvitatakse, aga kui mõni rahvasaadik on vahepeal helistanud vanaemale, siis see pole riigikogu liikme töö. „Kogu süsteem kubiseb kaheti mõistetavatest kohtadest, kuid asi peaks olema üheti mõistetav – must ja valge ning rohkem toone pole,“ ütles Läänemets, kelle endagi suhtes on kuluhüvitise võimaliku väärkasutamise tõttu kriminaalmenetlus algatatud.
Põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi (E200) sõnul pole komisjonis siiski arutelusid peetud ning temal endal puudub selge seisukoht. „Mul oli möödunud aastal kolm visiiti ja enamik kuluhüvitisest läkski nende sõitude peale,“ tõi Kiviberg enda puhul näite. „Tšekkide kaotamise korral võib aga juhtuda see, et kulutatavad summad hakkavad kasvama – praegu ei kasuta kõik saadikud hüvitisi nullini ära,“ tõi Kiviberg esile.
Kui „Tagatuba“ pärast Ülle Madise sõnavõttu riigikogus Laatsilt uuris, kas nüüd võiks ehk tšekimajanduse kaotada, vastas keskfraktsiooni juht, et ideaalis peaks kogu hüvitiste ja esindustasude süsteem olema ühetaoline. Laats viitas sellele, et erinevalt riigikogu liikmetest ei pea ministrid ja mitu teist kõrget riigiametnikku – peaprokurör, riigikohtu esimees, õiguskantsler, riigikontrolör, riigisekretär, aga ka president – oma esinduskulu tšekkidega tõendama. Neile makstakse iga kuu ametipalga kõrval 20% ametipalgast esinduskuluks, ilma et kehtiv kord nõuaks kuludokumente või sisulist aruandlust. „Otsustaks siis nii, et kas kõigile lahtine või kõigile kinnine süsteem. Miskipärast räägitakse aga alati riigikogu liikmete kuluhüvitisest,“ nentis Laats. „Need,“ lisas Laats, „on tehtud selleks, et saaksime oma tööd teha. Aga kui mõni riigikogu liige eksib, on ajakirjanikel jälle „tore“ vaadata, kes kui palju kütust on tankinud, ning kirjutabki tšekile juurde oma arvamuse, kas see on hea või halb.“
Läänemets seevastu leidis, et sarnane süsteem nagu ministritel ei pruugi riigikogu liikmete puhul kõige parem mõte olla. Ta selgitas, et näiteks Tallinnast pärit parlamendiliikmel transpordikulu ei teki, küll on aga palju suurem transpordikulu Valga- või Võrumaa rahvasaadikul. „Siis oleks ühtede puhul tegemist palgalisa, teiste puhul aga transpordi hüvitamisega,“ tõi Läänemets esile ühe kitsaskoha. Või näiteks koolide külla kutsumine, mille kulu samuti hüvitatakse. Tallinna rahvasaadik kutsub külla mõne pealinna kooli ja kulu tal sellest ei teki. Kui Võrumaa rahvasaadik kutsub aga bussitäie lapsi ekskursioonile ja maksab kinni nende transpordi, siis väga palju tal kuluhüvitisest üle ei jäägi. „Ehk oleks mõistlik vähendada kuluhüvitist, ent kui maakonda visiidile minnakse või kaugemalt külalisi kutsutakse, siis hüvitataks see kuidagi teisiti,“ pakkus Läänemets ühe idee välja.
Järgmise koosseisu otsus?
Reformierakonna fraktsiooni juht Õnne Pillak ütles, et selle peaksid riigikogu kõik fraktsioonid koos otsustama. „Mitte sellele koosseisule, mitte iseendale, aga see peaks olema järgmiste koosseisude ühine otsus, mis pidi minnakse,“ leidis Pillak.
Pillak möönis, et tšekimajandust on bürokraatia mõttes palju ning iga kuu paberitega ringi jooksmine pole jätkusuutlik. „Aga tegu on avaliku rahaga ja mingisugune kontroll või ülevaade kasutamise läbipaistvusest peaks olema. Seda ma ka õigeks ei pea, et sellest saaks palgalisa,“ ütles Pillak.
Isamaa esimehe Urmas Reinsalu sõnul pole Isamaa tšekimajanduse lõpetamist eraldivõetuna arutanud. „Aga kui reeglid on kehtestatud, tuleb neid täita. Eraldivõetud kuluna on see sümboolse kaaluga, aga valitsemiskulusid laiemalt tuleb kokku tõmmata,“ ütles Reinsalu. Riigikogu Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder lisas, et konsensust pole saavutatud mitme koosseisu ajal. Arvamusi on erinevaid ja kõik saavad aru, et praegune seadus on halb. „Mitte ebamugavuse suhtes tšekke esitada, aga näeme erinevaid tõlgendusi,“ märkis Seeder.
Ka riigikogu aseesimees ja EKRE fraktsiooni liige Arvo Aller tõdes, et head lahendust nagunii pole. Aller täpsustas, et praegune koosseis ei saa endale midagi teha, kui siis järgmisele koosseisule ning õigluse mõttes võiks tõesti määrata kindla esinduskulu protsendi või kogu asja üldse lõpetada.
Nimelt on EKRE mitmel korral tõstatanud küsimuse kuluhüvitiste maksmine lõpetamiseks. Vastav eelnõu esitati nii 2015. kui ka 2023. aastal. Aller ütles, et EKRE fraktsiooni liikmed ikka kasutavad kuluhüvitist, kuna seadusega on see lubatud. „Välja arvatud Siim Pohlak, tema ei kasuta sentigi,“ täpsustas Aller. Ta lisas ka, et kaugemalt pärit rahvasaadikud saavad kuluhüvitiste abil kompenseerida transpordikulutusi. Aga ka Aller on seda meelt, et tuleks kas kuluhüvitiste süsteem üldse ära lõpetada või kindel esinduskulu protsent määrata.
Rahvsaadikud möönsid, et enne valimisi – ükskõik, kuidas keegi ka arvab – riigikogu liikmete kuludega seotud otsuseid tegema aga ei hakata. „Isegi kui erinevad fraktsioonid omavahel räägivad, et praegust süsteemi tuleks muuta, siis kui need kõige kõvemad rääkijad näevad, et valijate silmis saab populaarsust võita ainult nii, et hüvitisi vähendada, unustavad nad muu,“ tõdes Pillak. Lisaks on tema hinnangul Eestis kuluhüvitistest palju olulisemaid küsimusi, millega tuleks tegeleda. „Minu jaoks isiklikult on see veidi teisejärguline küsimus, kas raha kasutamine on avalik või ei – mul pole midagi varjata. Aga peavalu tekitab see bürokraatia pool,“ tunnistas Pillak.
Läänemetsa sõnul pole kuluhüvitise temaatika küll põhimõtteline, vaid pigem töökorralduslik asi, ent ta nõustus, et enne valimisi pole erakondadel tõesti valmidust seda muuta. „Olen seda küsinud teistelt rahvasaadikutelt,“ ütles Läänemets. Laatski tõdes, et poliitilist konsensust kuluhüvitiste süsteemi muutmiseks pole ja tõenäoliselt seda ka ei leia. Ja kui leitaks, siis ilmselt kompromissina: kui raha jääb esinduskuluks, siis summat vähendatakse. See aga ilmselt riigikogu liikmetele ei meeldiks. „Aga teeks ära miinimumi ning viiks süsteemi vähemalt selliseks, et riigikogu kantselei teeb tahtmatult kuluhüvitise kasutamise osas eksinud rahvasaadikule taotluse ja inimene maksab vastava summa tagasi. Halduskuluna pole kuluhüvitise pisisummade võimaliku väärkasutuse osas kriminaalmenetluse algatamine proportsionaalne,“ sõnas Laats.
Paraku ei õnnestunud „Tagatoal“ kokku arvutada, kui palju riigikogu kantselei inimtööjõudu ja raha vabaneb muudeks tegevusteks, kui riigikogu liikmed tšekkide esitamise kohustusest vabastataks. Riigikogu kantselei pressiosakonnast viidati, et kuluhüvitistega on kantseleis seotud mitu inimest nii finantsosakonnast, majandusosakonnast kui ka näiteks fraktsioonide sekretariaatidest, kuid kellelegi neist ei ole see põhitöö. Kuluhüvitistega puutuvad nad kokku eri aegadel ja eri mahus. „Kuluhüvitistele keskenduvat detailset koormuse või töötundide analüüsi ei ole kantseleis tehtud ega ole praegu plaanis ka teha,“ ütles riigikogu kantselei kommunikatsioonijuht Karin Kangro.
Õiguskantsleri ettepanekuga on keeruline nõustuda. Ühelt poolt on meie piirkonna demokraatlikes riikides olnud tavaks parlamendiliikmete kulu avalik deklareerimine. Transparentsus avalike finatsvahendite kasutamisel on täiesti normaalne praktika kõikjal Põhjamaades (kuhu ka Eesti soovib kuuluda) ning tegelikkuses on just kuludokumentidega kulu tõendamine distsiplineeriv ning paneb kulutajat otstarbekale ja läbipaitvale kulutamisele mõtlema.
Teiselt poolt on just avalikkuse survel riigikogu ise aastatel 2002–2003 vastava muudatuse sisse viinud, kui riigikogu liikme maksuvaba esindustasu muudeti kuluhüvitiseks. Riigikogu vanematekogus on kuluhüvitise nn pimedaks tegemine olnud arutuse all, aga mitte kunagi ei ole see saanud konsensuslikku toetust. Siiani on kehtinud ka tava, et riigikogu liikmete kulusid puudutavaid otsuseid tehakse vaid üksmeelselt. Nii toimiti ka poolteist aastat tagasi, kui riigikogu vähendas solidaarsuskärpe korras kuluhüvitise määra kuuendiku võrra. Lisaks tuleb märkida, et mitme juristi hinnangul ei saa kuluhüvitist pimedaks teha ka põhjusel, et aruande- ja maksuvaba esindustasu võib käsitleda palgalisana ja siin võib tekkida vastuolu põhiseadusega, mis keelab riigikogu liikmetel iseenda palka muuta.
„Ei prokuratuuri ega ühegi prokuröri huvi pole menetleda riigikogu liikme kuluhüvitisega seotud juhtumeid ning uurida neid kriminaalmenetluses. See pole ei institutsiooni ega kellegi isiklik huvi. Vastupidi,“ kinnitas juhtiv riigiprokurör Alar Lehesmets. Tema sõnul oleks prokuröridel hea meel ja ka riigi vaates ainuõige, kui rahvasaadikud saaksid pühendunult keskenduda selle rolli täitmisele, milleks on nad sinna valitud. Seega, nagu ütleb ka Lehesmets, on või vähemalt peaks olema riigikogu liikmete peamine ülesanne ja missioon tegeleda seadusandlusega. „Meie [prokuröride], riigiasutuste ja kodanike huvi on, et nad sellega tegeleksid ega peaks kulutama tarbetult aega enda kui füüsilise isiku kaitsmisele ja ka avalikus meedias mingisugusele kemplusele. Olen veendunud, et suures plaanis pole see ühegi institutsiooni huvi,“ ütles Lehesmets.
Viidates Kert Kingo, Martin Repinski, Kalle Grünthali ja Lauri Läänemetsa kuluhüvitiste uurimistele, ütles Lehesmets, et kõik need on jõudnud prokuratuuri lauale meedia kaudu. „See kinnitab, et prokuratuur ei pea nõiajahti,“ ütles Lehesmets. „Tõnis Möldri juhtumi puhul ei saanud kriminaalasi alguse kuluhüvitise võimalikust väärkasutusest, vaid raskuskese on 10 000 euro suuruse altkäemaksu küsimises,“ ütles Lehesmets.
Ta toetab igati tšekimajanduse kaotamist, viidates, et riigikogu liige ei pea tegelema fiktiivsete arvete esitamisega ja lõpuks mõtlema, mis sinna selgituse reale läheb ja kas see vastab tegelikkusele. „Meil pole riigina vaja sellist probleemi toota,“ leidis riigiprokurör, kelle sõnul saaks riik vabaneva menetlusressursi panustada olulisemate, raskemate ja tõsisemate kuritegude uurimisse.
Lehesmets märkis, et kui see on rahva tahe, et riigikogu liikmetel on kuluhüvitis, siis riik ei peaks siin sekkuma.
Riigikogu Isamaa fraktsiooni esimees Helir-Valdor Seeder pole prokuratuuriga nõus, viidates, et pole siiani nende käekirjast ja seaduse tõlgendamisest aru saanud. „Mingitel juhtudel on nad kriminaalmenetluse kuluhüvitise võimaliku väära kasutamise osas algatanud ja mingitel juhtudel pole. Ma ei saa neist erisustest aru, aga ma möönan, et see on keeruline tõlgendus. Vaevleme aastaid selle käes, aga seni, kuni ebaõnnestunud seadus kehtib, tuleb seda täita,“ ütles Seeder.