Lääne-Harju valla vabatahtlike öine A-rühm jahib tormimurdu kolme maasturi, piruka ja Husqvarnadega

Raksakas kostis südaöö paiku. Tõstsin raamatu kohalt pea. Nii? Nüüd see kuusk siis läks, mõtlesin.

Elan maal, lähimast asulast mitme kilomeetri kaugusel, aga minu maja lähedalt läheb mööda kahte küla ühendav tee. Ja minu maa peal, aga tee lähedal, kasvab mu metsatukas üks kuusk, mis mõnda aega juba natuke kahtlane paistis. Paarikümne meetri kõrgune 60-70 aasta vanune kuusk kasvas täpselt nii, et kui ta peaks murduma, siis ta langeb tee peale ja katkestab ühendustee täielikult. Ja möödunud ööl see juhtuski.

Torm mühises, väljas oli kottpime. Mõtlesin. Läheks vaataks, kas kuusk on tee peal? Siis hindasin olukorda realistlikult: olen üksi kodus ja vaevalt ma selle puujurakaga ise toime tuleks. Eks hommikul vaatab, kas ja mis.

Pistsin pea raamatusse tagasi. Pool tundi hiljem märkasin metsa vahelt teravat valgust. Siis hakkas kõrv iilide vahel eristama saekriiskeid. Tohoo tonti? Mis see siis nüüd on?

Padavai esikusse, kalossid jalga, jope selga ning jooksuga tee äärde.

Neli meest kuuse kallal

Niipea kui oma teeotsalt nina välja pistsin, avanes vaade kui seiklusfilmi reklaamis: kolm suurt autot seisis reas teel, töötuled lõõskasid ja neli meest ründasid keset teed vedelevat kuuske saagidega.

„Tere, poisid! Aitäh teile!“ üürgasin saagide kriiskamise ja tormimüha vahele. „Tere-tere, ei ole tänu väärt!“ hõikas üks meestest ja sikutas järgmise palgijupi teelt kõrvale.

Kutsusin mehi, et tulgu pärast töö lõpetamist tuppa kohvile. „Ei hakka vast tulema, vaja edasi sõita ja järgmisi puid otsida!“ rehmas kutsutu käega.

Läksin tuppa tagasi. Öine saebrigaad mulle tegelikult täieliku üllatusena ei tulnudki, sest Lääne-Harju vald on juba mitu aastat suurte tormide ja tuiskude korral oma Facebooki lehel püsti pannud kriisiblogi. Valla kriisistaap jagab seal jooksvalt infot kõige kohta, mis toimub ja postituste sekka on alati mahtunud ka öised fotod langenud puudest ja nende kallal toimetavatest saemeestest.

Seegi kord sai saemeeste tegemistel valla Facebookis silma peal pidada. Saatsin sinna ka pildid enda kuusest. Hommikul nõutasin vallast välja vabatahtlike saemeeste kontaktid, et teha Eesti ajakirjanduses harvaesinev positiivne lugu.

Saemeeste A-rühm

Ametinimetus „haldusosakonna nõunik“ viitab pealtnäha kellelegi, kes on pikk ja kiitsakas, käib peenes ülikonnas, ega tea füüsilisest tööst tuhkagi. Aga Allan Kalve pole kindlasti selline haldusosakonna nõunik!

Temal nimelt on käed õigetpidi otsas ja ametnikutööle lisaks on ta öisel ajal saemeeste A-rühma liige. Pimeduse varjus toimuvaks missiooniks hakkas rühm valmistuma juba päeval. Käsku öisel ajal valla teid tormimurrust puhastada neil ei ole, kõik mehed tegutsevad vabast tahtest ja vabast ajast. „Panime saed valmis, tankisime autod, laadisime tahvlid ja telefonid täis, akupangad ka,“ loetles Kalve. „Teada oli, et sellise tormiga tuleb välja sõita.“

Varustus on meestel korralik. Saemeeste A-rühma varustusse kuuluvad kolm maasturit Nissan Navara, Jeep Grand Cherokee, Subaru Forester ja „pirukas“ Citroen Jumpy. Saed on kõigil tuntud headuses Husqvarnad. „Mul on Husqvarna 357,“ sõnas A-rühma teine liige, samuti haldusnõunik Meelis Randmäe. „Ja tavalisest lati pikkusest piisab, ega pikemat üldiselt ei olegi vaja,“ täiendas Kalve.

Esimesed vabatahtlikud suundusid teedele tormimurdu jahtima juba õhtul kuue ajal, siis lisandusid riburadapidi teised.

„Mina sõitsin välja kaheksa paiku,“ ütles Randmäe. Kalve jäi siis veel koju. Tema hakkas tunkesid selga ajama kella kümne paiku õhtul ja sõitis koduväravast välja kell pool üksteist. „Tuul oli selline, et andis ikka autot sirgelt hoida,“ meenutas ta. Tormile astus ta vastu korraliku varustusega: autos oli tal kaks saagi, kanister kütusega ja varukett.

Saemeeste A-rühm patrullib teedel eraldi, võimalusel on igas autos siiski kaks meest. „Ohutuse pärast, kunagi ei tea, millise pingega puu on ja kuhu ta visata võib,“ seletas Randmäe. Kui patrull avastab teele murdunud puu ise, annavad nad sellest valla kriisistaapi teada. Kui aga info tuleb enne vallale, siis käib suhtlus teistpidi.

Kui ühe ekipaaži jõud käib puust ise üle, tegutsevad nad omapäi, kui ei, siis kutsuvad teised autod appi.

„Siin on abi vaja“

Poole ühe paiku öösel jõudis Kalve ekipaaž minu teeotsa ja märkas teel risti lesivat suurt kuuske. „Vaatasin, et nii suur ja võimas puu, siin on abi vaja, et rutem saaks!“ jutustas Kalve. Ta helistas Meelis Randmäele, kes oli oma autoga parasjagu lähedal ning sai kohe tulla.

Kaks autot võtsid teele ritta ja panid töötuled peale. „Siis saabus veel Ahto ka,“ lisas Meelis. Kolmas auto tõi oma tuled teiste kõrvale. Mehed tõmbasid saed käima. Vähem kui poole tunniga oli suur kuusk järgatud enam-vähem meetristeks juppideks ja teelt kõrvale tõmmatud.

Kohvikutest ütlesid mehed ära, sest vallavanem oli neile vallamajas juba kohvi teinud ja parasjagu rohkemaks isu polnud, pealegi tahtsid nad edasi sõita, et järgmisi teid vabastada.

„Mul tuli eilse ööga ära kaks suuremat puud ja seitse-kaheksa väikest. Koju sain kella kolme paiku,“ ütles Kalve.

Pühapäeva hommikul kümne paiku oli Kalve juba jalul ja valmis taas teedele minema. „Einoh, selg annab natuke tunda, aga nagu ikka, tuleb peale tugevat trenni uus trenn peale teha!“ on tal meel rõõmus.

Meelis Randmäe aga ütleb, et möödunud öö seitse-kaheksa tundi saetööd ei anna tundagi. „Füüsiline vorm on mul hea,“ kinnitas ta. Temagi on valmis jalamaid uuesti tööle asuma.

Aga miks nad ometi seda teevad, öisel ajal, vabatahtlikult rasket füüsilist tööd?

Allan Kalve jääb korraks vait. „No aga see on inimlikult iseenestmõistetav,“ ütles ta siis. Meelis Randmäe on sama meelt. „Ma mõtlen nii, et sellistele situatsooonidele reageerimise võimekusega inimesi ei ole palju ja see on minu võimalus panustada,“ sõnas ta.

Lääne-Harju vallavanem Jaanus Saat on iga suure tormi või tuisu ajal alati öö otsa jalul ja igal pool, kus saab, kättpidi juures. Möödunud ööl samamoodi. „Olime valmis, et kui tuleb suurem elektrikatkestus või lendab mõnel majal katus ära, tuleb hakata inimesi evakueerima. Õnneks midagi sellist siiski ei juhtunud,“ sõnas ta.

See-eest sai ta end rakendada vallamajas vabatahtlikele söögi ja joogi korraldamisel ja pakkumisel. „Nad kõik tegid mitu tundi pausideta tööd, see oli vähim, mida pakkuda saime“, ütles ta ja lubas, et kulutatud kütus kompenseeritakse vabatahtlikele muidugi ka.

Valla sotsiaalmeedias peetava kriisiblogi au ta enda peale ei võta. „Ma ei mäletagi, kuidas see meil tekkis, aga see oli ikka paar-kolm aastat tagasi,“ meenutas ta. Valla sotsiaalmeediasse hakkas tormide ja elektrikatkestuste ajal tulema inimeste päringuid ja vallavalitsus otsustas olla samuti seal, kus tema inimesed. Nüüd on vajadusel ka ööpäevaringselt peetava kriisiblogi pidamine juba reegel. Möödunud öö võttis üksinda enda peale valla kommunikatsioonispets Katre Saar. Infot tuli sisse igast mõeldavast kanalist, Saar vormistas selle hästiloetavaks ja postitas, samuti vahendas ta eri osapoolte vahel teavet. „Me pakkusme, et teeme vahetust, aga ta ütles, et näpud on trükkimisest valusad juba küll, aga hasart on sees ja tahab ise hommikuni teha,“ ütles Saat.

„Julgen väita küll, et eks see natukene hasarti tekitab,“ möönis Saar. „Aga vahepeal on see infotulv niivõrd suur, et ei jõua ennast kuidagi ära jaotada. Kas teha postitus, lugeda ja vastata kommentaaridele või edastada väljas olevale meeskonnale teateid järgmistest langenud puudest. Samas selline intensiivsus teeb erksaks ja paneb aju hoopis teisel võimsusel käima. Kuigi unetunde sai kokku vähe, siis väsimusmärke ei ole ja jaksaks veel,“ lisas ta.

Vallarahvas oskab kriisiblogi ka oodata ja teab, et sealt saab infot. „Eile vaatasime, et tipphetkedel jälgis seda 3000 inimest, selle üle oli väga hea meel,“ rõõmustas vallavanem. Kokku vaadati blogi 600 000 korda.

Allikas