FAKTIKONTROLL | Kas tuulikud põhjustavad viljatust? Mitte mingil juhul
Telegrami artiklis kirjutatakse, et kemikaal bisfenool A, enamasti tuntud akronüümi all BPA, ei püsi korralikult tuulikulabades, vaid hakkab aja jooksul kuumuse, UV-kiirguse ja happelise keskkonna mõjul materjalist eralduma. „Seejärel liigub see ümbritsevasse keskkonda – pinnasesse, vette, setetesse ja lõpuks ka toiduahelasse,“ kirjutatakse artiklis.
„Bisfenoolid võivad aja jooksul eralduda ja saastada keskkonda ning toiduahelat,“ tsiteeritakse antud artiklis uuringut, mis ei maini kordagi bisfenoolide mõju inimese toiduahelale.
Tänase seisuga pole avaldatud ühtegi tõenduspõhist uuringut selle kohta, et tuulikulabadest erosiooni käigus eralduvad mikroplasti osakesed või jäätmekäitluse ajal eralduv BPA (bisfenoolid) võiks jõuda inimese toidulauale või tekitada viljatust.
Erosiooni käigus kulub peamiselt vaid tuulikulaba välimine kiht, mis on on BPA-vaba. Ohtlik kemikaal asub ise vaid laba sisemuses, mida kulumine tavapärase hoolduse korral ei mõjuta.
Tuulikutest eralduv mikroplastiheide on mitu korda väiksem kui autorehvide kulumisest tekkiv saaste.
90% tuulikute massist on juba praegu taaskasutatav ning järjepanu otsitakse ka lahendusi BPA-st koosneva epoksüvaiku sisaldavate osade taaskasutamiseks.
Kas tuulikulabadest eraldub erosiooni käigus BPA?
BPA-d kasutatakse tuulikulabade sisemises osas ehk laminaadis leiduva epoksüvaigu koostises. Erosiooniga puutub kokku vaid laba välimine kaitsekiht, mis BPA-d ei sisalda. BPA eraldub keskkonda ainult siis, kui erosioon läbi välise kaitsekihi laba sisemust mõjutama hakkab.
Taani ülikooli tehtud uuringus selgitatakse, et BPA eraldumine tuulikulabadest on vaid äärmuslik ja harv juhtum, kuna tuulepargi omanikud hooldavad ja parandavad labasid enne, kui kahjustused laminaadini jõuavad.
Bisfenool A (BPA) on kemikaal, mis toimib naissuguhormooni östrogeeni jäljendajana. BPA on CLP-määruse põhjal klassifitseeritud kui viljakust kahjustav aine ning oma reprotoksilisuse tõttu ka Euroopa Liidus keelatud toiduga kokku puutuvates plasttoodetes.
Terviseameti kemikaaliohutuse osakonna teenusejuhi Merike Nugini sõnul häirib aine nii inimeste kui ka kalade ja kahepaiksete hormonaalsüsteemi, mõjutab nende arengut, ainevahetust ja immuunsüsteemi ning on väga mürgine veekeskkonnale.
Kas BPA saastab toiduahelat?
Ehkki Telegramis viidatud dokument räägib BPA eraldumisest, ei maini see kordagi toiduahelat.
BPA ja toiduahela vahelise seose olemasolu ei kinnitanud ka ükski Delfile vastanud ekspert. TTÜ kaasprofessor tenuuris ja reproduktiivbioloogia uurimisgrupi juht Agne Velthut-Meikas ütleb, et tänase seisuga pole avaldatud ühtegi tõenduspõhist materjali selle kohta, nagu jõuaks tuulikutest pärinev BPA kuidagi inimeste toidulauale.
Kas tuulikulabadest eraldub erosiooni käigus mikroplasti?
Tuuleturbiinide labade pind on vihma, rahe ja liiva mõjul erosioonile vastuvõtlikud. Tuulikuid suurel kiirusel tabades tekitavad need labadele kahjustusi ja mikromõrasid, mille tagajärjel eralduvad väikesed mikroplastiosakesed.
Varem välja toodud Taani uuringu kohaselt eraldub kõikidest Taani tuuleparkidest erosiooni tõttu aastas ligikaudu 1,7 tonni plasti. Siiski on see mitu korda väiksem kui rehvidest, tekstiilist või värvidest pärinev saaste. Näiteks autorehvidest eraldub ühes aastas ligi tuhat korda rohkem mikroplastikut. Autorid rõhutavad, et mikroplasti eraldumist saab veelgi vähendada regulaarse hoolduse ja uute materjalide kasutuselevõtuga.
Kaasprofessor Velthut-Meikas tõdes, et tänaseni ei ole tõenduspõhist infot selle kohta, et labades leiduvad plastosakesed või plastifikaatorid oleksid kuidagi seotud inimese tervisega.
Uued meetmed tuulikulabade taaskasutuseks
Velthut-Meikase sõnul ei ole niivõrd märkimisväärne see, kui palju mikroplasti või BPA-d tuulikutest erosiooni käigus eraldub, muret tuntakse hoopis rohkem jäätmekäitluse ajal eralduva BPA pärast. Siiski leidub tema hinnangul üha enam uurimusi, mis otsivad uudseid meetodeid tuulikulabade keskkonnaohutuks käitlemiseks ja ringlusesse võtmiseks.
Alates selle aasta jaanuarist hakkas Euroopa Liidus tuuleenergiasektoris kehtima õigusakt, mis keelab vanade tuulikulabade jäätmetena ladestamise. Selleks on loodud spetsiaalne ringmajanduskeskus, et koondada uuenduslikke lahendusi tuulikumaterjalide taaskasutuseks.
Ehkki praeguseks suudetakse ümber töödelda juba ligi 90% tuulikute massist, töötavad teadusasutused jõudsalt ka selle kallal, et taaskasutada BPA-d sisaldavaid epoksüvaike.
Otsus: vale. Ekspertide hinnangul pole tõenduspõhiseid uuringuid selle kohta, et tuulikute labadest eralduv bisfenool A ja mikroplast jõuaksid inimese toidulauale või põhjustaksid viljatust. BPA-d kasutatakse tuulikulabade sisemuses, mistõttu on väga väike tõenäosus, et see erosiooni tõttu labast eralduks. Samuti ei mõjuta tuulikutest eralduv mikroplast kuidagi inimese tervist.
Allikas
Telegrami artiklis kirjutatakse, et kemikaal bisfenool A, enamasti tuntud akronüümi all BPA, ei püsi korralikult tuulikulabades, vaid hakkab aja jooksul kuumuse, UV-kiirguse ja happelise keskkonna mõjul materjalist eralduma. „Seejärel liigub see ümbritsevasse keskkonda – pinnasesse, vette, setetesse ja lõpuks ka toiduahelasse,“ kirjutatakse artiklis.
„Bisfenoolid võivad aja jooksul eralduda ja saastada keskkonda ning toiduahelat,“ tsiteeritakse antud artiklis uuringut, mis ei maini kordagi bisfenoolide mõju inimese toiduahelale.
Tänase seisuga pole avaldatud ühtegi tõenduspõhist uuringut selle kohta, et tuulikulabadest erosiooni käigus eralduvad mikroplasti osakesed või jäätmekäitluse ajal eralduv BPA (bisfenoolid) võiks jõuda inimese toidulauale või tekitada viljatust.
Erosiooni käigus kulub peamiselt vaid tuulikulaba välimine kiht, mis on on BPA-vaba. Ohtlik kemikaal asub ise vaid laba sisemuses, mida kulumine tavapärase hoolduse korral ei mõjuta.
Tuulikutest eralduv mikroplastiheide on mitu korda väiksem kui autorehvide kulumisest tekkiv saaste.
90% tuulikute massist on juba praegu taaskasutatav ning järjepanu otsitakse ka lahendusi BPA-st koosneva epoksüvaiku sisaldavate osade taaskasutamiseks.
Kas tuulikulabadest eraldub erosiooni käigus BPA?
BPA-d kasutatakse tuulikulabade sisemises osas ehk laminaadis leiduva epoksüvaigu koostises. Erosiooniga puutub kokku vaid laba välimine kaitsekiht, mis BPA-d ei sisalda. BPA eraldub keskkonda ainult siis, kui erosioon läbi välise kaitsekihi laba sisemust mõjutama hakkab.
Taani ülikooli tehtud uuringus selgitatakse, et BPA eraldumine tuulikulabadest on vaid äärmuslik ja harv juhtum, kuna tuulepargi omanikud hooldavad ja parandavad labasid enne, kui kahjustused laminaadini jõuavad.
Bisfenool A (BPA) on kemikaal, mis toimib naissuguhormooni östrogeeni jäljendajana. BPA on CLP-määruse põhjal klassifitseeritud kui viljakust kahjustav aine ning oma reprotoksilisuse tõttu ka Euroopa Liidus keelatud toiduga kokku puutuvates plasttoodetes.
Terviseameti kemikaaliohutuse osakonna teenusejuhi Merike Nugini sõnul häirib aine nii inimeste kui ka kalade ja kahepaiksete hormonaalsüsteemi, mõjutab nende arengut, ainevahetust ja immuunsüsteemi ning on väga mürgine veekeskkonnale.
Kas BPA saastab toiduahelat?
Ehkki Telegramis viidatud dokument räägib BPA eraldumisest, ei maini see kordagi toiduahelat.
BPA ja toiduahela vahelise seose olemasolu ei kinnitanud ka ükski Delfile vastanud ekspert. TTÜ kaasprofessor tenuuris ja reproduktiivbioloogia uurimisgrupi juht Agne Velthut-Meikas ütleb, et tänase seisuga pole avaldatud ühtegi tõenduspõhist materjali selle kohta, nagu jõuaks tuulikutest pärinev BPA kuidagi inimeste toidulauale.
Kas tuulikulabadest eraldub erosiooni käigus mikroplasti?
Tuuleturbiinide labade pind on vihma, rahe ja liiva mõjul erosioonile vastuvõtlikud. Tuulikuid suurel kiirusel tabades tekitavad need labadele kahjustusi ja mikromõrasid, mille tagajärjel eralduvad väikesed mikroplastiosakesed.
Varem välja toodud Taani uuringu kohaselt eraldub kõikidest Taani tuuleparkidest erosiooni tõttu aastas ligikaudu 1,7 tonni plasti. Siiski on see mitu korda väiksem kui rehvidest, tekstiilist või värvidest pärinev saaste. Näiteks autorehvidest eraldub ühes aastas ligi tuhat korda rohkem mikroplastikut. Autorid rõhutavad, et mikroplasti eraldumist saab veelgi vähendada regulaarse hoolduse ja uute materjalide kasutuselevõtuga.
Kaasprofessor Velthut-Meikas tõdes, et tänaseni ei ole tõenduspõhist infot selle kohta, et labades leiduvad plastosakesed või plastifikaatorid oleksid kuidagi seotud inimese tervisega.
Uued meetmed tuulikulabade taaskasutuseks
Velthut-Meikase sõnul ei ole niivõrd märkimisväärne see, kui palju mikroplasti või BPA-d tuulikutest erosiooni käigus eraldub, muret tuntakse hoopis rohkem jäätmekäitluse ajal eralduva BPA pärast. Siiski leidub tema hinnangul üha enam uurimusi, mis otsivad uudseid meetodeid tuulikulabade keskkonnaohutuks käitlemiseks ja ringlusesse võtmiseks.
Alates selle aasta jaanuarist hakkas Euroopa Liidus tuuleenergiasektoris kehtima õigusakt, mis keelab vanade tuulikulabade jäätmetena ladestamise. Selleks on loodud spetsiaalne ringmajanduskeskus, et koondada uuenduslikke lahendusi tuulikumaterjalide taaskasutuseks.
Ehkki praeguseks suudetakse ümber töödelda juba ligi 90% tuulikute massist, töötavad teadusasutused jõudsalt ka selle kallal, et taaskasutada BPA-d sisaldavaid epoksüvaike.
Otsus: vale. Ekspertide hinnangul pole tõenduspõhiseid uuringuid selle kohta, et tuulikute labadest eralduv bisfenool A ja mikroplast jõuaksid inimese toidulauale või põhjustaksid viljatust. BPA-d kasutatakse tuulikulabade sisemuses, mistõttu on väga väike tõenäosus, et see erosiooni tõttu labast eralduks. Samuti ei mõjuta tuulikutest eralduv mikroplast kuidagi inimese tervist.