Erioperatsioonide väejuhatuse ülem: ideaalne eriväelane on doktorikraadiga baarikakleja
Kui te peaks mõne lausega kokku võtma, siis mis on ja millega tegeleb erioperatsioonide väejuhatus?
Ma alustaksin sellest, kellest me koosneme. EOVJ-l on neli kihti: tegevväelased, võitlusgrupid (kaitseliidus), kütid (väljaõppe saanud reservväelased) ja liitlased. Meie plaanid tuginevad Eesti ja NATO kaitseplaanidele. Kõik eri kihid ja tegevused kokku moodustavad ühe loogilise terviku. Üldiselt on rahu- ja kriisiajal meie ülesanne toetada siseministeeriumi, sõjaajal aga konventsionaalseid üksuseid ja kui osa Eestist peaks ajutiselt okupatsiooni alla langema, siis seal peame osutama relvastatud vastupanu.
Kust tulevad EOVJ-i võitlejad?
Üks tark mees on kunagi öelnud, et ideaalne eriväelane on doktorikraadiga baarikakleja. Ilmselgelt ei julgusta me kedagi baarides kaklema, kuid ülalöeldus on siiski annus tõde – eriväelased on iseseisvalt mõtlevad, väga hea analüüsi- ja algatusvõimega ning vajaduse korral agressiivsed. Samas ei ole välja joonistunud kindel psühholoogiline profiil. Kokkuvõtvalt võib öelda, et EOVJ-i võitlejad on need, kes on seda piisavalt palju tahtnud ja selle nimel vaeva näinud.
EOVJ-i värbamise ehk Valiku lööklause on „Elu raskeim tööintervjuu“. Kas see väljend iseloomustab kõiki EOVJ-i vastu võetuid?
Eks see puudutab kõiki: erioperatsioonide gruppi, ajateenijaid ehk kütte ja kaitseliidu võitlusgruppe. Valikul hinnatakse erioperatsioonide grupi kandidaatide vastupidavust ja käitumist erinevates stressiolukordades, kuid meil on suured nõuded ka võitlusgruppide liikmetele ja küttidele.
EOVJ on õpetanud välja ajateenijaid alates 2021. aastast. Kas on tähelepanekuid EOVJ-i ajateenijate väljaõppe kohta?
Kõige olulisem mõte on see, et 11-kuulise väljaõppega on võimalik 19-aastastest noortest õpetada kokku väga head meeskonnad, kes on võimelised iseseisvalt täitma keerulisi ülesandeid. Kütid just selleks loodigi, et nad suudaksid iseseisvalt ja ilma välise abita täita keerulisi ülesandeid. Nii nagu ülejäänud kaitsevägi hakkame ka meie 2027. aastast kaks korda aastas ajateenijaid vastu võtma, mille kaudu suurendame EOVJ-i lahinguvalmidust.
2021. aastal võis näha Eesti EOVJ-i võitlejaid marssimas Pariisis 14. juuli paraadil koos Prantsuse eriväelastega. Mida see ütleb meie rahvusvahelise koostöö kohta?
Iga koostöö aluseks on usaldus, ühine arusaam põhimõtetest ja tegevusprintsiipidest. EOVJ tegutses juba algusest peale koos prantslastest kolleegidega Takuba missiooni raames. Eelduseks oli see, et koostöö oleks hea, ja Malis toimunu näitas, et see koostöö tõesti toimis.
Te olete Afganistani missiooni lõppu iseloomustanud küll üsna teravalt, öeldes 2023. aastal Delfile: „Hirmutav, kui suurelt suutsime Afganistanis puusse panna.“ Kas Afganistani ja Mali missioonidest jääb siiski peale negatiivsem või positiivsem külg?
Taktikaliselt olid Afganistani ja Mali missioonid hindamatud kogemused. Need aitasid hoida ja parandada suhteid liitlastega ja kinnitasid, et me tegime õigeid asju õigesti. Nii et hoolimata lõpptulemusest olid nii Afganistani kui ka Mali missioonid EOVJ-ile positiivsed kogemused.
Kui võrrelda ennast liitlastega, siis kuidas võib EOVJ oma varustatuse tasemega rahul olla?
Relvastuse ja varustuse poolest ei jää me mitte kuidagi liitlastele alla. Suuremate riikidega tulevad vahed sisse, sest näiteks mõni neist kasutab eriüksuste kohale toimetamiseks allveelaevu, meie ilmselt sellele tasemele siiski ei jõua.
Kui lähtuda kaitseväe juhataja programmist „Võiduks valmis kaitsevägi!“, siis milliseid muudatusi tuleb erioperatsioonide väejuhatusel oma toimingutes teha?
Ma arvan, et standardite ja drillidega tuleme toime. Lahinguvalve on vaja efektiivsemaks muuta, selleks me hakkamegi kaks korda aastas kütte välja koolitama, et nad oleks võimelised oma teenistuse viimase kuue kuu jooksul juba ka lahinguülesandeid täitma.
Kas meil on piisavalt hea ülevaade sellest, mis Ukraina sõjas toimub?
Ma arvan, et kellelgi ei ole lõpuni head ülevaadet sellest, mis Ukrainas toimub. Selge on see, et ükski sõda ega ükski konflikt pole viimaste aastakümnete jooksul nii palju sõjapidamist muutnud kui praegu Ukrainas toimuv. Kuid üks asi on see, mis seal toimub, ja teine on see, mis see tegelikult meile tähendab.
Suur osa sõjast on selle nelja aasta jooksul olnud staatiline: mõlemad pooled on kaitsepositsioonidel ja sellest on küll hea järeldusi teha, aga samas unustatakse dünaamiline sõjapidamine. Seda olukordades, kus Ukraina või Vene pool on tegelikult pealetungil. On ju kolm dünaamikat: kas pealetungil on Ukraina või Venemaa või on sõjategevus staatiline.
Näha on paradoksi, et nii tehisaru, elektrooniline võitlus, droonid, programmid kui ka side arenevad meeletu kiirusega. On reaktsioon, vastureaktsioon ja vastureaktsiooni vastureaktsioon. Mõlemad pooled pingutavad, et ületada juba saavutatut. Sõda kinnitab siiski baasoskuste, sõduridistsipliini, ülemate ja juhtimise tähtsust väga ilmekalt.
Eesti kaitsevägi saab pildist hästi aru ja teeb tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse (TIVJ) kaudu head koostööd kaitsetööstusega, kuigi alati võib ju väita, et tehakse liiga vähe ja liiga aeglaselt. Tundub siiski, et palju asju on muutunud ja teeme õigeid asju õiges suunas.
Ukrainas on rindejoon pikk ja õhuke, Eestis oleks see suurema sügavusega. Ukrainas, kus on stepialad, on droonil hea nägemisulatus, Eestis aga muudab metsalaam kindlasti dünaamikat. Kõiki asju pole meil võimalik Ukrainast üle võtta. Näiteks kaitseväe juhataja soov suurendada meelekindlust – seda ei saa jäljendada, seda peame iseseisvalt looma ja kinnistama. Ukrainlased on agressorist Venemaa vastu saanud hakkama millegi sellisega, mida ajaloost saab võrrelda vaid soomlaste talvesõjaga aastail 1939–1940.
Ukraina kolleegid erioperatsioonide üksustest teevad praegu suuri tegusid. Mida teil nende kohta öelda on?
Näha võib nende julgust, loovust ja head arusaama, kuidas erioperaatorite tegevus toetab suure sõjategevuse kampaaniat. Konventsionaalses sõjas on ka selliste üksuste ülesanne toetada lahingutegevust operatsiooni- ja strateegiatasandil. Ukraina on näidanud igasuguseid ootamatuid tegevusi Venemaa sügavuses. Operatsioon Ämblikuvõrk (Pavõtina, 1. juunil 2025) on üks suurepärane näide.
Selge on see, et konventsionaalses sõjas on välistatud erioperatsioonide üksuste kasutamine otsustava faktorina, kuid on palju tegevusi, mida ellu viies saavad erioperatsioonide üksused toetada. Üks erisusi on Ukraina arusaam erioperatsioonide üksustest ja usaldusest väeliikide vahel, et kõik oleks sünkroniseeritud. Näiteks kui radar võetakse maha, on vaja ka jätkutegevusi, et vastane radarit jälle püsti ei paneks või et jõutaks järgmise sihtmärgini. Koostöö, usaldus ja üksteise tundmine hakkab pihta taktikatasandilt. Ka Eestis on selline koostöö heal tasemel.
Droonid ja erioperatsioonide üksused. Mida siin tähele tasuks panna?
Meredroonid Mustal merel on olnud üks innovatiivsemaid erioperatsioone üldse, muutes suurel määral lahingupilti. Ukraina drooniüksused võivad olla ehk vaid 2% Ukraina jõududest, aga tekitavad üle poole vastase kaotustest, tõestades kogu valdkonna suurt tähtust.
Samal ajal tuleb märkida, et kuigi droonid on efektiivsed, pole need kogu lahingupidamist üle võtnud. Igapäevane lahingudistsipliin ja maskeerumise drill on tõestanud enda tähtsust. Droonivõime on palju juurde andnud. Kui varem nähti binokliga ehk ligikaudu kilomeetri kaugusele, siis droon näeb juba viie kilomeetri kaugusele.
Droon parandab oluliselt tankitõrjevõimet, viies tõhusa efekti kilomeetrite kaugusele. See muudab üksused märksa võimekamaks, aga samas ka haavatavamaks vastase droonide suhtes. Kahjuks ka Vene väed õppivad ja arenevad pidevalt. Tuleb rääkida ka interaktsioonist, millal ja kuhu rünnak tabab – kui tunti juba mõlemal poolel turvaliselt, siis fiiberoptilisi droone saab hävitada ainult kineetiliselt.
Tasub märkida, et kui ka maadroonid muutuvad targaks, siis muudab see lahingupilti veelgi rohkem. Ei ole tähtis, kas droon töötab, vaid see, mis meil varus on juhuks, kui droon ei tööta. Meile tekitab muret see, kui hea ja kogenud on Vene ohvitser, kes on neli aastat juba sõjas osalenud, kuidas ta on võimeline tegutsema teiste üksustega. Õppustel sellist kogemust ei saa.
Eesti kaitseväele on väga heaks abiks meie Ukraina kolleegide kogemus. Oleme teinud Ukrainas toimuvast sõjast õigeid järeldusi ja püüame neid ka rakendada.
Milline on erioperatsioonide väejuhatuse tulevik?
Kindlasti on see tehnoloogilisem kui siiani. Ülesanded ja tegevused põhimõtteliselt ei muutu. Sensorid, andurid, radarid, tehisaru jne muutuvad järjest tähtsamaks. Samal ajal aga oskus kaarti lugeda ja kompassi kasutada jääb alles. Kui sul ei ole elektroonilisi seadmeid, siis ei ole sind võimalik nende abil ka mõjutada. Olemuslikult see meie ülesandeid ei muuda. Ohupilt ja vastane jäävad suures plaanis samaks.
Kolonel Rivo Meimer läbis ajateenistuse Kuperjanovi jalaväepataljonis aastail 1998–1999 ja on teeninud mereväe rannakaitsekompaniis rühma- ja kompaniiülemana. Ta oli 2005. aastal üks kaitseväe erioperatsioonide grupi asutajatest ning teenis erioperatsioonide väejuhatuses kuni 2019. aastani. 2019. aastast kuni EOVJ-i ülemaks asumiseni 2023. aastal teenis kaitseväe peastaabi vanemstaabiohvitserina. Kolonel Meimer on lõpetanud kõrgema sõjakooli (praegune kaitseväe akadeemia) ja Balti kaitsekolledži ning osalenud erioperatsioonide väejuhatuse koosseisus välisoperatsioonidel Afganistanis ja Malis.
Allikas
Kui te peaks mõne lausega kokku võtma, siis mis on ja millega tegeleb erioperatsioonide väejuhatus?
Ma alustaksin sellest, kellest me koosneme. EOVJ-l on neli kihti: tegevväelased, võitlusgrupid (kaitseliidus), kütid (väljaõppe saanud reservväelased) ja liitlased. Meie plaanid tuginevad Eesti ja NATO kaitseplaanidele. Kõik eri kihid ja tegevused kokku moodustavad ühe loogilise terviku. Üldiselt on rahu- ja kriisiajal meie ülesanne toetada siseministeeriumi, sõjaajal aga konventsionaalseid üksuseid ja kui osa Eestist peaks ajutiselt okupatsiooni alla langema, siis seal peame osutama relvastatud vastupanu.
Kust tulevad EOVJ-i võitlejad?
Üks tark mees on kunagi öelnud, et ideaalne eriväelane on doktorikraadiga baarikakleja. Ilmselgelt ei julgusta me kedagi baarides kaklema, kuid ülalöeldus on siiski annus tõde – eriväelased on iseseisvalt mõtlevad, väga hea analüüsi- ja algatusvõimega ning vajaduse korral agressiivsed. Samas ei ole välja joonistunud kindel psühholoogiline profiil. Kokkuvõtvalt võib öelda, et EOVJ-i võitlejad on need, kes on seda piisavalt palju tahtnud ja selle nimel vaeva näinud.
EOVJ-i värbamise ehk Valiku lööklause on „Elu raskeim tööintervjuu“. Kas see väljend iseloomustab kõiki EOVJ-i vastu võetuid?
Eks see puudutab kõiki: erioperatsioonide gruppi, ajateenijaid ehk kütte ja kaitseliidu võitlusgruppe. Valikul hinnatakse erioperatsioonide grupi kandidaatide vastupidavust ja käitumist erinevates stressiolukordades, kuid meil on suured nõuded ka võitlusgruppide liikmetele ja küttidele.
EOVJ on õpetanud välja ajateenijaid alates 2021. aastast. Kas on tähelepanekuid EOVJ-i ajateenijate väljaõppe kohta?
Kõige olulisem mõte on see, et 11-kuulise väljaõppega on võimalik 19-aastastest noortest õpetada kokku väga head meeskonnad, kes on võimelised iseseisvalt täitma keerulisi ülesandeid. Kütid just selleks loodigi, et nad suudaksid iseseisvalt ja ilma välise abita täita keerulisi ülesandeid. Nii nagu ülejäänud kaitsevägi hakkame ka meie 2027. aastast kaks korda aastas ajateenijaid vastu võtma, mille kaudu suurendame EOVJ-i lahinguvalmidust.
2021. aastal võis näha Eesti EOVJ-i võitlejaid marssimas Pariisis 14. juuli paraadil koos Prantsuse eriväelastega. Mida see ütleb meie rahvusvahelise koostöö kohta?
Iga koostöö aluseks on usaldus, ühine arusaam põhimõtetest ja tegevusprintsiipidest. EOVJ tegutses juba algusest peale koos prantslastest kolleegidega Takuba missiooni raames. Eelduseks oli see, et koostöö oleks hea, ja Malis toimunu näitas, et see koostöö tõesti toimis.
Te olete Afganistani missiooni lõppu iseloomustanud küll üsna teravalt, öeldes 2023. aastal Delfile: „Hirmutav, kui suurelt suutsime Afganistanis puusse panna.“ Kas Afganistani ja Mali missioonidest jääb siiski peale negatiivsem või positiivsem külg?
Taktikaliselt olid Afganistani ja Mali missioonid hindamatud kogemused. Need aitasid hoida ja parandada suhteid liitlastega ja kinnitasid, et me tegime õigeid asju õigesti. Nii et hoolimata lõpptulemusest olid nii Afganistani kui ka Mali missioonid EOVJ-ile positiivsed kogemused.
Kui võrrelda ennast liitlastega, siis kuidas võib EOVJ oma varustatuse tasemega rahul olla?
Relvastuse ja varustuse poolest ei jää me mitte kuidagi liitlastele alla. Suuremate riikidega tulevad vahed sisse, sest näiteks mõni neist kasutab eriüksuste kohale toimetamiseks allveelaevu, meie ilmselt sellele tasemele siiski ei jõua.
Kui lähtuda kaitseväe juhataja programmist „Võiduks valmis kaitsevägi!“, siis milliseid muudatusi tuleb erioperatsioonide väejuhatusel oma toimingutes teha?
Ma arvan, et standardite ja drillidega tuleme toime. Lahinguvalve on vaja efektiivsemaks muuta, selleks me hakkamegi kaks korda aastas kütte välja koolitama, et nad oleks võimelised oma teenistuse viimase kuue kuu jooksul juba ka lahinguülesandeid täitma.
Kas meil on piisavalt hea ülevaade sellest, mis Ukraina sõjas toimub?
Ma arvan, et kellelgi ei ole lõpuni head ülevaadet sellest, mis Ukrainas toimub. Selge on see, et ükski sõda ega ükski konflikt pole viimaste aastakümnete jooksul nii palju sõjapidamist muutnud kui praegu Ukrainas toimuv. Kuid üks asi on see, mis seal toimub, ja teine on see, mis see tegelikult meile tähendab.
Suur osa sõjast on selle nelja aasta jooksul olnud staatiline: mõlemad pooled on kaitsepositsioonidel ja sellest on küll hea järeldusi teha, aga samas unustatakse dünaamiline sõjapidamine. Seda olukordades, kus Ukraina või Vene pool on tegelikult pealetungil. On ju kolm dünaamikat: kas pealetungil on Ukraina või Venemaa või on sõjategevus staatiline.
Näha on paradoksi, et nii tehisaru, elektrooniline võitlus, droonid, programmid kui ka side arenevad meeletu kiirusega. On reaktsioon, vastureaktsioon ja vastureaktsiooni vastureaktsioon. Mõlemad pooled pingutavad, et ületada juba saavutatut. Sõda kinnitab siiski baasoskuste, sõduridistsipliini, ülemate ja juhtimise tähtsust väga ilmekalt.
Eesti kaitsevägi saab pildist hästi aru ja teeb tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse (TIVJ) kaudu head koostööd kaitsetööstusega, kuigi alati võib ju väita, et tehakse liiga vähe ja liiga aeglaselt. Tundub siiski, et palju asju on muutunud ja teeme õigeid asju õiges suunas.
Ukrainas on rindejoon pikk ja õhuke, Eestis oleks see suurema sügavusega. Ukrainas, kus on stepialad, on droonil hea nägemisulatus, Eestis aga muudab metsalaam kindlasti dünaamikat. Kõiki asju pole meil võimalik Ukrainast üle võtta. Näiteks kaitseväe juhataja soov suurendada meelekindlust – seda ei saa jäljendada, seda peame iseseisvalt looma ja kinnistama. Ukrainlased on agressorist Venemaa vastu saanud hakkama millegi sellisega, mida ajaloost saab võrrelda vaid soomlaste talvesõjaga aastail 1939–1940.
Ukraina kolleegid erioperatsioonide üksustest teevad praegu suuri tegusid. Mida teil nende kohta öelda on?
Näha võib nende julgust, loovust ja head arusaama, kuidas erioperaatorite tegevus toetab suure sõjategevuse kampaaniat. Konventsionaalses sõjas on ka selliste üksuste ülesanne toetada lahingutegevust operatsiooni- ja strateegiatasandil. Ukraina on näidanud igasuguseid ootamatuid tegevusi Venemaa sügavuses. Operatsioon Ämblikuvõrk (Pavõtina, 1. juunil 2025) on üks suurepärane näide.
Selge on see, et konventsionaalses sõjas on välistatud erioperatsioonide üksuste kasutamine otsustava faktorina, kuid on palju tegevusi, mida ellu viies saavad erioperatsioonide üksused toetada. Üks erisusi on Ukraina arusaam erioperatsioonide üksustest ja usaldusest väeliikide vahel, et kõik oleks sünkroniseeritud. Näiteks kui radar võetakse maha, on vaja ka jätkutegevusi, et vastane radarit jälle püsti ei paneks või et jõutaks järgmise sihtmärgini. Koostöö, usaldus ja üksteise tundmine hakkab pihta taktikatasandilt. Ka Eestis on selline koostöö heal tasemel.
Droonid ja erioperatsioonide üksused. Mida siin tähele tasuks panna?
Meredroonid Mustal merel on olnud üks innovatiivsemaid erioperatsioone üldse, muutes suurel määral lahingupilti. Ukraina drooniüksused võivad olla ehk vaid 2% Ukraina jõududest, aga tekitavad üle poole vastase kaotustest, tõestades kogu valdkonna suurt tähtust.
Samal ajal tuleb märkida, et kuigi droonid on efektiivsed, pole need kogu lahingupidamist üle võtnud. Igapäevane lahingudistsipliin ja maskeerumise drill on tõestanud enda tähtsust. Droonivõime on palju juurde andnud. Kui varem nähti binokliga ehk ligikaudu kilomeetri kaugusele, siis droon näeb juba viie kilomeetri kaugusele.
Droon parandab oluliselt tankitõrjevõimet, viies tõhusa efekti kilomeetrite kaugusele. See muudab üksused märksa võimekamaks, aga samas ka haavatavamaks vastase droonide suhtes. Kahjuks ka Vene väed õppivad ja arenevad pidevalt. Tuleb rääkida ka interaktsioonist, millal ja kuhu rünnak tabab – kui tunti juba mõlemal poolel turvaliselt, siis fiiberoptilisi droone saab hävitada ainult kineetiliselt.
Tasub märkida, et kui ka maadroonid muutuvad targaks, siis muudab see lahingupilti veelgi rohkem. Ei ole tähtis, kas droon töötab, vaid see, mis meil varus on juhuks, kui droon ei tööta. Meile tekitab muret see, kui hea ja kogenud on Vene ohvitser, kes on neli aastat juba sõjas osalenud, kuidas ta on võimeline tegutsema teiste üksustega. Õppustel sellist kogemust ei saa.
Eesti kaitseväele on väga heaks abiks meie Ukraina kolleegide kogemus. Oleme teinud Ukrainas toimuvast sõjast õigeid järeldusi ja püüame neid ka rakendada.
Milline on erioperatsioonide väejuhatuse tulevik?
Kindlasti on see tehnoloogilisem kui siiani. Ülesanded ja tegevused põhimõtteliselt ei muutu. Sensorid, andurid, radarid, tehisaru jne muutuvad järjest tähtsamaks. Samal ajal aga oskus kaarti lugeda ja kompassi kasutada jääb alles. Kui sul ei ole elektroonilisi seadmeid, siis ei ole sind võimalik nende abil ka mõjutada. Olemuslikult see meie ülesandeid ei muuda. Ohupilt ja vastane jäävad suures plaanis samaks.
Kolonel Rivo Meimer läbis ajateenistuse Kuperjanovi jalaväepataljonis aastail 1998–1999 ja on teeninud mereväe rannakaitsekompaniis rühma- ja kompaniiülemana. Ta oli 2005. aastal üks kaitseväe erioperatsioonide grupi asutajatest ning teenis erioperatsioonide väejuhatuses kuni 2019. aastani. 2019. aastast kuni EOVJ-i ülemaks asumiseni 2023. aastal teenis kaitseväe peastaabi vanemstaabiohvitserina. Kolonel Meimer on lõpetanud kõrgema sõjakooli (praegune kaitseväe akadeemia) ja Balti kaitsekolledži ning osalenud erioperatsioonide väejuhatuse koosseisus välisoperatsioonidel Afganistanis ja Malis.