22-aastaselt ema tapnud lasnamäelane: soovin lihtsalt normaalset elu vabaduses
Jari-Kalevi Andreev (23) tappis möödunud augustis kodus ära oma ema, kellega oli tekkinud vaidlus interneti pärast. Andreevi sõnul oli ta ema tapmisele mõelnud juba viimased paar kuud, sest ema olevat noormehe hinnangul ära rikkunud tema elu.
Pärast 34 noahoopi oli Andreev veendunud, et ema on surnud. Ta lülitas sisse interneti, kirjutas kirja, surfas internetis ja järgmisel hommikul helistas häirekeskusesse, et tegu üles tunnistada.
Süüd ta seejuures ei tunne. Ta ütleb, et tal ei jäänud üle muud, kui ema tappa. Andreev põhjendas, et ema ei pakkunud talle head lapsepõlve ja on süüdi selles, milline ta praegu on.
Kohtuasjas ei ole palju vaidluskohti, seetõttu oli võimalik asi kolme päevaga läbi menetleda. Täna peeti seega kohtuvaidlusi, mille avas oma kõnega vanemprokurör Kelly Kruusimägi.
Kruusimäe sõnul on selle juhtumi puhul oluline, mis nurga alt sündmust vaadata. „Ühelt poolt noormees, kes heitis emale ette tema kasvatusmeetodeid, traditsioonilise peremudeli puudumist, vähest tähelepanu, täiskasvanud pojale mitte abi andmist psüühiliste vaeguste ilmnemisel, kärsitust ja mõtlematute vastuste andmist.
Teiselt poolt vaadatuna ema, kes kasvatas üksinda kaksikuid, töötas mitmel töökohal, et tuua toit lauale ja et lastel oleks kodu. Proovis nende teadmiste ja oskustega, mis tal olid, lapsi kasvatada. Samas ei saa ära unustada ema tundeid, väsimust, emotsioone ja tema enda elu,“ võttis prokurör vaated laias laastus kokku.
Ta tõi esile ka Andreevi õe ja vanaema, kes kaotasid Andreevi käe läbi vastavalt ema ja tütre. „Tegemist on ilmselgelt väga traagilise ja inimmõistusele üpris keeruliselt vastuvõetava olukorraga,“ lisas Kruusimägi.
Kui tapmise eest võimaldab karistusseadustik süüdimõistmise korral karistada 6–15-aastase vangistusega, siis Kruusimäe hinnangul peaks Andreevit karistama keskmisest pikema ehk 13-aastase vangistusega.
Ta tõi süü suuruse hindamise juures esile kavatsetuse, mis väljendus mitme kuu vältel ema tapmisest mõtlemises. Andreevi selgitused tapmise motiivi kohta näitavad prokuröri sõnul, et ta sai aru oma teo sisust, kuid ta ei kahetsenud ega mõistnud, et ta käitus valesti.
Samuti juhtis prokurör tähelepanu tapmise intensiivsusele, mis väljendus vähemalt 34 noahoobis. „Ohver üritas põgeneda, palus lõpetada. See ei peatanud Jari-Kalevi Andreevit,“ märkis Kruusimägi. Lisaks tuli rünne ohvrile ootamatult, kui ta oli pooleldi istuvas asendis diivanil.
Kuna pärast tapmist lohistas ta ema teise tuppa, puhastas verejäljed ja hakkas internetis surfama, on tegu väga küünilise käitumisega, rõhutas prokurör.
Prokurör möönis aga, et kergendavaks asjaoluks saab pidada süü ülestunnistamist. „Kuid olen siiski seisukohal, et seda ei saa käsitleda puhtsüdamliku kahetsusena. Väga kõnekas on ka asjaolu, et kui ta ülekuulamisel rääkis kogu olukorrast, siis ta ei kahetsenud, vaid ütles, et ema sai selle, mille oli ära teeninud,“ märkis ta.
Kokkuvõtvalt tuleb prokuröri sõnul hinnata süüd keskmisest suuremaks. Keskmiseks karistusmääraks on karistusseadustiku järgi nimelt kümme ja pool aastat vangistust.
Vanaema süütunne
Ohvri ema ehk Andreevi vanaema märkis kahetsusega, et kasvatas oma tütart halvasti, ja süüdistas olukorras ka oma tütart.
„Paljus oli süüdi ema,“ ütles vanaema. Ta tõi esile mitu episoodi oma tütre ja Jari-Kalevi elust, kus tütar ei juhtinud pojale juba lapseeas piisavalt tähelepanu ega tegelenud temaga, pöörates rohkem tähelepanu oma pisiasjadele kui laste põhivajadustele ja muredele.
„Ema ei mõelnud tema peale, ainult omaenda huvidele,“ märkis vanaema, kui oli jutustanud paar lugu Jari-Kalevi lapsepõlvest, kus poiss oli tervist kahjustavalt viga saanud, kuid ema oli suunanud tähelepanu mujale.
Vanaema palus kohtul Andreevit minimaalse karistusega karistada. „Olen juba 84aastane. Mõtlesin ta ära oodata,“ rääkis ta.
Kaitsja: vaadake, mis sai Imre Arakast
Andreevi riigi määratud kaitsja Sven Sillar märkis, et Andreev oli tapmise ajal nõnda noor, et teda tuleks käsitleda noore täiskasvanuna, mistõttu tuleks temasse suhtuda veidi teistmoodi ja leebemalt.
Ta märkis, et puutus mõni päev tagasi kokku Imre Araka 1979. aasta otsusega, kus toona 18-aastasele Arakale mõisteti 15aastane vangistus, kuigi ta polnud kedagi tapnudki. „Nüüd me näeme, kuhu see lõpuks välja on viinud,“ märkis ta.
Sillar pani kohtule südamele, et riigikohtu hiljutise seisukoha järgi ei ole prokuröri nõutud karistusel karistust määrates mingit tähendust. „Tegemist on täielikult kohtu diskretsiooni otsusega,“ püüdis ta kohtunike kõrvust pühkida prokuröri mainitud 13-aastast vangistust.
Sillar tõdes, et ei nõustu prokuröri käsitlusega, et Andreevi süü on suurem kui tavalise tapmise puhul. „Iga tapmine on väga õudne. Ja kui on veel õudsam tapmine, siis ta on juba tapmine raskendavatel asjaoludel. Praegu seda ei ole,“ märkis ta.
„Ehk kui kohus tahab õiglast otsust teha, peab karistus olema keskpiirist madalam,“ viitas ta prokurörigi esile toodud kergendavale asjaolule ehk teo ülestunnistamisele.
Samuti väärib Sillari sõnul tähelepanu kannatanu arvamus. „Ohvri ema seisukoht on väga tähelepanuväärne ja kohus ei või seda lihtsalt ignoreerida,“ märkis ta. Sillar pakkus välja, et sellest tulenevalt võiks karistus olla miinimumist „võib-olla ainult veidi suurem“.
Andreev: laske mul normaalset elu elada
Andreev kasutas täna ka oma viimase sõna õigust, korrates üle, et pole midagi valesti teinud. Ta ütles, et lapsepõlvest alates ei ole riik ega vanemad andnud talle abi, mida ta vajas.
„Soovin lihtsalt elada normaalset elu vabaduses. Et mul oleks kõik, mis on normaalsetel inimestel ja mida mul ei ole olnud elu jooksul. Aga te ei võimalda mul seda, soovite mu eluaastaid ära võtta. Andke mulle võimalikult kiiresti võimalus alustada normaalset elu,“ lisas ta.
Harju maakohus kuulutab otsuse välja 22. mail.
Allikas
Jari-Kalevi Andreev (23) tappis möödunud augustis kodus ära oma ema, kellega oli tekkinud vaidlus interneti pärast. Andreevi sõnul oli ta ema tapmisele mõelnud juba viimased paar kuud, sest ema olevat noormehe hinnangul ära rikkunud tema elu.
Pärast 34 noahoopi oli Andreev veendunud, et ema on surnud. Ta lülitas sisse interneti, kirjutas kirja, surfas internetis ja järgmisel hommikul helistas häirekeskusesse, et tegu üles tunnistada.
Süüd ta seejuures ei tunne. Ta ütleb, et tal ei jäänud üle muud, kui ema tappa. Andreev põhjendas, et ema ei pakkunud talle head lapsepõlve ja on süüdi selles, milline ta praegu on.
Kohtuasjas ei ole palju vaidluskohti, seetõttu oli võimalik asi kolme päevaga läbi menetleda. Täna peeti seega kohtuvaidlusi, mille avas oma kõnega vanemprokurör Kelly Kruusimägi.
Kruusimäe sõnul on selle juhtumi puhul oluline, mis nurga alt sündmust vaadata. „Ühelt poolt noormees, kes heitis emale ette tema kasvatusmeetodeid, traditsioonilise peremudeli puudumist, vähest tähelepanu, täiskasvanud pojale mitte abi andmist psüühiliste vaeguste ilmnemisel, kärsitust ja mõtlematute vastuste andmist.
Teiselt poolt vaadatuna ema, kes kasvatas üksinda kaksikuid, töötas mitmel töökohal, et tuua toit lauale ja et lastel oleks kodu. Proovis nende teadmiste ja oskustega, mis tal olid, lapsi kasvatada. Samas ei saa ära unustada ema tundeid, väsimust, emotsioone ja tema enda elu,“ võttis prokurör vaated laias laastus kokku.
Ta tõi esile ka Andreevi õe ja vanaema, kes kaotasid Andreevi käe läbi vastavalt ema ja tütre. „Tegemist on ilmselgelt väga traagilise ja inimmõistusele üpris keeruliselt vastuvõetava olukorraga,“ lisas Kruusimägi.
Kui tapmise eest võimaldab karistusseadustik süüdimõistmise korral karistada 6–15-aastase vangistusega, siis Kruusimäe hinnangul peaks Andreevit karistama keskmisest pikema ehk 13-aastase vangistusega.
Ta tõi süü suuruse hindamise juures esile kavatsetuse, mis väljendus mitme kuu vältel ema tapmisest mõtlemises. Andreevi selgitused tapmise motiivi kohta näitavad prokuröri sõnul, et ta sai aru oma teo sisust, kuid ta ei kahetsenud ega mõistnud, et ta käitus valesti.
Samuti juhtis prokurör tähelepanu tapmise intensiivsusele, mis väljendus vähemalt 34 noahoobis. „Ohver üritas põgeneda, palus lõpetada. See ei peatanud Jari-Kalevi Andreevit,“ märkis Kruusimägi. Lisaks tuli rünne ohvrile ootamatult, kui ta oli pooleldi istuvas asendis diivanil.
Kuna pärast tapmist lohistas ta ema teise tuppa, puhastas verejäljed ja hakkas internetis surfama, on tegu väga küünilise käitumisega, rõhutas prokurör.
Prokurör möönis aga, et kergendavaks asjaoluks saab pidada süü ülestunnistamist. „Kuid olen siiski seisukohal, et seda ei saa käsitleda puhtsüdamliku kahetsusena. Väga kõnekas on ka asjaolu, et kui ta ülekuulamisel rääkis kogu olukorrast, siis ta ei kahetsenud, vaid ütles, et ema sai selle, mille oli ära teeninud,“ märkis ta.
Kokkuvõtvalt tuleb prokuröri sõnul hinnata süüd keskmisest suuremaks. Keskmiseks karistusmääraks on karistusseadustiku järgi nimelt kümme ja pool aastat vangistust.
Vanaema süütunne
Ohvri ema ehk Andreevi vanaema märkis kahetsusega, et kasvatas oma tütart halvasti, ja süüdistas olukorras ka oma tütart.
„Paljus oli süüdi ema,“ ütles vanaema. Ta tõi esile mitu episoodi oma tütre ja Jari-Kalevi elust, kus tütar ei juhtinud pojale juba lapseeas piisavalt tähelepanu ega tegelenud temaga, pöörates rohkem tähelepanu oma pisiasjadele kui laste põhivajadustele ja muredele.
„Ema ei mõelnud tema peale, ainult omaenda huvidele,“ märkis vanaema, kui oli jutustanud paar lugu Jari-Kalevi lapsepõlvest, kus poiss oli tervist kahjustavalt viga saanud, kuid ema oli suunanud tähelepanu mujale.
Vanaema palus kohtul Andreevit minimaalse karistusega karistada. „Olen juba 84aastane. Mõtlesin ta ära oodata,“ rääkis ta.
Kaitsja: vaadake, mis sai Imre Arakast
Andreevi riigi määratud kaitsja Sven Sillar märkis, et Andreev oli tapmise ajal nõnda noor, et teda tuleks käsitleda noore täiskasvanuna, mistõttu tuleks temasse suhtuda veidi teistmoodi ja leebemalt.
Ta märkis, et puutus mõni päev tagasi kokku Imre Araka 1979. aasta otsusega, kus toona 18-aastasele Arakale mõisteti 15aastane vangistus, kuigi ta polnud kedagi tapnudki. „Nüüd me näeme, kuhu see lõpuks välja on viinud,“ märkis ta.
Sillar pani kohtule südamele, et riigikohtu hiljutise seisukoha järgi ei ole prokuröri nõutud karistusel karistust määrates mingit tähendust. „Tegemist on täielikult kohtu diskretsiooni otsusega,“ püüdis ta kohtunike kõrvust pühkida prokuröri mainitud 13-aastast vangistust.
Sillar tõdes, et ei nõustu prokuröri käsitlusega, et Andreevi süü on suurem kui tavalise tapmise puhul. „Iga tapmine on väga õudne. Ja kui on veel õudsam tapmine, siis ta on juba tapmine raskendavatel asjaoludel. Praegu seda ei ole,“ märkis ta.
„Ehk kui kohus tahab õiglast otsust teha, peab karistus olema keskpiirist madalam,“ viitas ta prokurörigi esile toodud kergendavale asjaolule ehk teo ülestunnistamisele.
Samuti väärib Sillari sõnul tähelepanu kannatanu arvamus. „Ohvri ema seisukoht on väga tähelepanuväärne ja kohus ei või seda lihtsalt ignoreerida,“ märkis ta. Sillar pakkus välja, et sellest tulenevalt võiks karistus olla miinimumist „võib-olla ainult veidi suurem“.
Andreev: laske mul normaalset elu elada
Andreev kasutas täna ka oma viimase sõna õigust, korrates üle, et pole midagi valesti teinud. Ta ütles, et lapsepõlvest alates ei ole riik ega vanemad andnud talle abi, mida ta vajas.
„Soovin lihtsalt elada normaalset elu vabaduses. Et mul oleks kõik, mis on normaalsetel inimestel ja mida mul ei ole olnud elu jooksul. Aga te ei võimalda mul seda, soovite mu eluaastaid ära võtta. Andke mulle võimalikult kiiresti võimalus alustada normaalset elu,“ lisas ta.
Harju maakohus kuulutab otsuse välja 22. mail.